Vene impeerium (1721–1917)

1721. aastal võttis Peeter I keisri tiitli ning Vene tsaaririigist sai Vene impeerium. Setomaa ajalooline asustusala jäi Pihkva haldus- ja kirikuruumi. Läänepiiri nihkumine vähendas Petseri ning Irboska vahetut sõjalist tähtsust, kuid ei muutnud piirkonda eraldatud ääremaaks: klooster, turud, teed, järv ja Pihkva sidusid külad suurema majandus- ning võimuruumiga.

18. sajandil oli Petseri klooster jätkuvalt vaimulik keskus ja suur majapidamine. Selle maadel elanud või töötanud inimesed kandsid oma staatusele vastavaid koormisi. Katariina II 1764. aasta sekularisatsioon võttis kirikuasutustelt suure osa maavaldustest ning muutis ka Petseri kloostri majanduslikku alust. See ei tähenda ühetaolist muutust kõigile setodele: iga küla elanike õiguslik seisund enne ja pärast reformi tuleb määrata maaomandi ning haldusallikate järgi.

1782. aastal sai Petseri maakonnalinna õigused ja sinna rajati vastavad valitsemisasutused. Petseri maakond kaotati 1796. aastal ning 1802. aastast oli Petseri Pihkva kubermangu koosseisuväline linn. Haldusreformide mõju ulatus kohtupidamise, maksukogumise, nekrutivõtmise ja asjaajamise kaudu ka ümbruskonna küladesse, kuigi vanad turu-, koguduse- ja sugulussidemed püsisid.

Setomaa külaelu ei olnud mõisakeskne samal kujul nagu paljudes Eesti- ja Liivimaa piirkondades, ent sellest ei järeldu kohalike talupoegade üldine vabadus. Kloostri-, riigi- ja teiste talupoegade õigused ning kohustused tuleb lahutada. Põllunduse kõrval olid tähtsad karjakasvatus, kalapüük, metsasaadused ja käsitöö. Pihkva järve, Värska lahe ja Piusa ümbruses sidusid veekogud toidumajandust, paastukalendrit, turgu ning liikumist.

Kirikuvõrk tihenes ning kogudused, kirikud ja kabelid kujunesid kohaliku elu keskpunktideks. Seal ristiti, abielluti ja maeti, kuulutati korraldusi ning kohtuti kaugemate külade inimestega. Kirikuslaavi jumalateenistuskeel, vene asjaajamiskeel ja seto kodune kõnekeel lõid mitmekeelse elukeskkonna. Õigeusu tavad põimusid kohalike pühapaikade, mälestamise, paastude, pühade ja laulupärimusega.

19. sajandil muutusid setod välistele vaatlejatele üha nähtavamaks. Ametnikud, vaimulikud, etnograafid ja Eesti rahvusliku liikumise tegelased kasutasid eri nimetusi, sealhulgas полуверцы, „poolusulised“, „tšuudid“ ja „setud“. Need terminid tuleb säilitada allika sõnakasutusena, mitte võtta neutraalseks enesemääratluseks. 1897. aasta rahvaloendus ei käsitlenud setosid eraldi rahvusena; emakeeleandmed aitavad hinnata eesti- ja setokeelse elanikkonna ulatust, kuid vajavad külade ning haldusüksuste kaupa analüüsi.

Sajandi teisel poolel laienes koolivõrk ja riiklik asjaajamine. Õpe oli valdavalt venekeelne ning kiriku mõju haridusele tugev. Haridus suurendas osa noorte lugemisoskust ja võimalust suhelda ametiasutustega, kuid seto keel püsis eeskätt kodus, külakogukonnas ja suulises pärimuses. Teede, posti, turusuhete ja suurema liikuvuse kõrval tuleb edaspidi süstemaatiliselt uurida hindu, palku, saagikust, nälja- ja haiguspuhanguid, talude suurust, loomade arvu ning sõjaväeteenistuse mõju peredele.

1917. aasta revolutsioonid lõpetasid keisririigi ja avasid Setomaal uue võimukriisi. Side Pihkva kubermangu, õigeusu kiriku ning impeeriumi institutsioonidega ei katkenud ühe päevaga, kuid senine riigikord oli lõppenud. Järgnevate aastate sõjad ja piirilepped kuuluvad juba järgmisse perioodi.