Setode arv ja asustus 19. sajandi lõpus

19. sajandi lõpuks elas Setomaa seto rahvastik tiheda külavõrgustikuna Pihkva kubermangu lääneosas, Petseri kloostri ja Irboska ümbruse, Pihkva järve ranniku ning Liivimaa piiri vahel. Seda ruumi ei saa siiski tõmmata ühe haldusjoone sisse. Setode asuala ulatus Petseri, Irboska, Slobodka ja Pankjavitsa valla maadele, kuid neis valdades elas kõrvuti ka venelasi, Liivimaalt tulnud eestlasi, lätlasi ja teisi väiksemaid rühmi. Petseri linn ning Irboska alevik olid eeskätt mitmekeelsed turu-, kiriku- ja halduskeskused, mitte seto külad. Setomaa süda asus külades, kus põllud, karjamaad, metsaservad, tsässonad, kalmistud ja pühateed sidusid inimesed oma nulgaga.

Setode arvu kohta ei anna 19. sajandi lõpu statistika üht lõplikku vastust, sest Vene riigi loendused ei küsinud rahvuskuuluvust tänapäevases mõttes ega kasutanud setode enesenimetust. Ametlikes ja kohalikes venekeelsetes tekstides nimetati setosid sageli pooleusulisteks ehk полуверцы. See oli väljast antud nimetus, mis sidus keelelise erinevuse õigeusuga ning ei kirjelda neutraalselt setode enesemääratlust. Teised allikad rääkisid „õigeusu eestlastest” või lihtsalt eestlastest; niisuguste rühmade hulgas oli aga ka mujalt Pihkva kubermangu asunud eesti talupoegi. Seetõttu ei saa kõiki statistikas eestikeelse emakeelega või õigeusklikeks eestlasteks märgitud inimesi automaatselt setodeks pidada.

1890. aastal hindas Jüri Truusmann setode arvuks Pihkva kubermangu lääneosas 12 289 inimest. 1897. aasta ülevenemaaline rahvaloendus registreeris Pihkva maakonnas 17 725 eesti emakeelega inimest; nende seas olid setode kõrval ka luterlikud ja õigeusklikud eestlased, kes ei kuulunud Setomaa põlisasustusse. Hilisemates tõlgendustes on rahvaloenduse andmetest eristatud umbes 16 300 õigeusu eestlast, kelle hulka kuulus suurem osa setodest. Need arvud ei ole omavahel vastuolus niivõrd rahvastiku kiire kasvu, kuivõrd eri määratluste tõttu. Truusmanni hinnang lähtus setode asualast ja kohalikust vaatlusest, rahvaloendus aga emakeelest ning usulis-halduslikest kategooriatest. Sajandivahetuse Setomaa setode arvu võib seepärast kirjeldada kui vähemalt kaheteistkümne ja tõenäoliselt ligi kuueteistkümne tuhande inimese suurust rahvastikku. See oli väike rahvas suure impeeriumi äärel, kuid oma asualal arvukas ja kultuuriliselt tihe kogukond.

Setomaa ei olnud hõredalt üksikute taludega maa. Külad paiknesid sageli kobaratena, majapidamised lähestikku ning põllu- ja heinamaad külade ümber ribadena laiali. Selline asustusviis tähendas, et igapäevane elu oli paratamatult ühine: maade kasutamine, teede korrashoid, karjatamine, tööde ajastamine ja pühade pidamine nõudsid külarahva kokkuleppeid. Külakogukond ei olnud üksnes halduslik üksus, vaid suguluse, vastastikuse abi ja ühise mälu ruum. Inimese kuulumist määras sageli kõigepealt oma küla ja nulk, alles seejärel vald või kubermang.

Suuremate ja mõjukamate seto asustuskeskuste hulka kuulusid Obinitsa, Vilo, Saatse, Värska ja Mikitamäe ümbruse külad ning Petseri ja Irboska tagamaade tihedad seto külarühmad. Obinitsa oli oluline nii asustuse kui ka hiljem kujunenud hariduselu poolest; Saatse ja Värska sidusid külaelu kirikupühade, kalmistute ja järveäärsete liikumisteedega. Vilo ning Petseri-tagused külad paiknesid lähemal kaubateedele ja linnale, kuid säilitasid samal ajal setokeelse külakeskkonna. Irboska ümbruses oli seto ja vene asustus läbipõimunum ning keelte ja tavade kokkupuude igapäevasem. Suuri külasid ei tule siiski kujutleda alevitena. Ka rahvarohkes külas jäi põhiliseks talumajapidamine, mille toime sõltus peretööst, karjast, põllulappidest ja küla ühisest maakorraldusest.

Setode sotsiaalset seisundit määras ennekõike talupoeglik eluviis. Suurem osa setosid elas maal ning kuulus Vene impeeriumi talurahva hulka. Nende varasem seos Petseri kloostri maadega oli jätnud kohaliku ajaloo ja mälestuse sisse sügava jälje, kuid 19. sajandi lõpu seto talupoega ei saa lihtsalt nimetada kloostritalupojaks. Kloostri majanduslik mõju püsis, kuid talurahva õiguslik seisund oli sajandi jooksul muutunud. Setode maaelu iseloomustasid küla ühismaa, talude vahel jagatud põllu- ja heinamaalapid ning perioodilised maajagamised. Perekonna suurus mõjutas seega otseselt tema tööjõudu ja võimalust maad harida, kuid ka seda, kui palju maad küla jaotuses kasutada anti.

Niisugune maakorraldus pakkus teatavat kaitset täieliku maata jäämise eest, kuid ei muutnud elu jõukaks ega muretuks. Maalappe oli palju, need võisid paikneda üksteisest kaugel ning talude maa oli sageli killustunud. Rahvastiku kasv tegi maa nappuse üha tuntavamaks. Sajandivahetusel suundus osa setosid teenistusse, kauplema või mujale Venemaa avarustesse uut maad otsima. Rändamine ei tähendanud tingimata sideme katkemist kodukülaga: paljudel juhtudel jäid maha sugulased, maaosad, pühapaigad ja pärimisõigused. Setomaa küla oli korraga paikne ja liikuv maailm.

Võrdlus kohalike venelastega peab olema ettevaatlik. Vene elanikkond ei moodustanud Setomaal ühtset sotsiaalset kihti: Petseri linnas oli kaupmehi, käsitöölisi, ametnikke ja vaimulikke; külades elasid talupojad, kelle majanduslik olukord võis seto naabrite omast nii erineda kui ka sarnaneda. Mõlemad rahvad puutusid kokku sama kubermangu maksude, sõjaväekohustuse ja talurahva halduskorraldusega. Erinevus seisnes sageli mitte seisuses, vaid keeles, koolivõrgus, kiriklikus suhtluses ja ligipääsus ametiasutustele. Vene keelt emakeelena kõnelevatel inimestel oli lihtsam kasutada kooli, kiriku ja kohaliku valitsuse keelt. Setodel tuli samas ruumis toime tulla vähemalt kahe keele ja mitme kuuluvusega: kodune keel oli seto keel, kirikus ning ametiasjus valitses vene keel, Liivimaa piiri lähedal lisandus kokkupuude eesti kirjakeele ja luterliku koolimaailmaga.

Hariduse poolest oli vahe Setomaa ja naabruses asuva Võrumaa vahel sajandi lõpul suur. Liivimaa eesti talurahva seas oli lugemisoskus 19. sajandi teiseks pooleks laialt levinud, sest seda toetasid luteri kiriku koolikorraldus, eestikeelne trükisõna ja tihe külakoolide võrk. Setomaal oli koolivõrk hõredam, kooliskäimine vabatahtlik ning õppetöö venekeelne. Esimesed rahvakoolid olid 1850. aastatel Petseris, Irboskas ja Pankjavitsas. Hiljem lisandusid semstvokoolid ja kirikukoolid, nende hulgas Kuulja kool, Petseri koolid ning 1890. aastal avatud Obinitsa kaheklassiline kirikukool. Koolides õpetati lugemist, kirjutamist, arvutamist ja usuõpetust, kõrgemates klassides ka ajalugu, maateadust, joonestamist ja ilukirja.

Koolide olemasolu ei tähendanud veel, et haridus oleks jõudnud iga seto lapseni. Tee kooli võis olla pikk, tööjõudu vajati kodus ning vanematel tuli otsustada, kas venekeelsest õppest saadav kasu kaalub üles lapse puudumise talutöölt. Paljudes peredes jäi lugemis- ja kirjutamisoskus seetõttu üksikute meeste, kirikutegelaste, koolis käinud laste või kaubandusega rohkem kokku puutunud inimeste oskuseks. Eestikeelne lugemisoskus oli veel haruldasem. See ei tähenda, et seto küla oleks olnud teadmiste või mälu poolest vaene. Suulise pärimuse, leelo, kombestiku, pühapäevade, tööoskuste ja sugulaste kaudu edasi antud teadmiste tähtsus oli väga suur. Kirjaoskuse vähesust ei tohi võtta kui inimeste vähest mõistust ega kultuurilist tühjust; see näitab eelkõige seda, kui piiratud oli nende ligipääs riigi korraldatud venekeelsele koolile.

Sajandivahetuseks hakkas olukord siiski muutuma. Obinitsa kooli õpilaskonnas olid seto lapsed juba selges enamuses ning üksikute setode kirjad, üleskirjutused ja loetud raamatud osutavad, et haridus ei olnud küladele tundmatu. Vene keele oskus oli meestel sageli parem, sest seda nõudsid kauplemine, sõjaväeteenistus, kohtuasjad ja asjaajamine. Naised võisid kirjalikust ametimaailmast rohkem kõrvale jääda, kuid nende roll koduse keele, laulutraditsiooni, usukommete ja perekondliku mälu kandjana oli keskne. Hariduse levik ei toimunud seega ühtlaselt ega asendanud kiiresti vanemaid teadmise edasiandmise viise.

19. sajandi lõpu Setomaa oli tihedalt asustatud talurahvamaa, kus setode arv ulatus kümnetesse tuhandetesse, kuid kus ükski riiklik loendus ei osanud neid täiesti nende endi järgi nimetada. Külad hoidsid koos maad, keelt, usuelu ja sugulussidemeid. Vene riigi halduses olid setod enamasti talupojad; oma igapäevaelus olid nad aga külarahvas, setokeelse maailma kandjad ning piiriala inimesed, kes oskasid kasutada Petseri turgu, vene keelt, õigeusu pühapaiku ja sidemeid läänepoolsete eesti aladega. Nende hariduslik mahajäämus võrreldes Liivimaa eestlastega oli reaalne, kuid see ei olnud muutumatu omadus. Sajandivahetusel alanud koolivõrgu laienemine, liikuvus ja kirjalike oskuste aeglane levik valmistasid ette muutusi, mis said palju ulatuslikumaks alles pärast Setomaa liitmist Eesti Vabariigiga.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas