Setomaa ajalugu

Setomaa ajalugu ei mahu ühe halduspiiri ega ühe rahvanimetuse sisse. See on ajalooline asustus- ja kultuuriruum, mille kujunemist on mõjutanud paiknemine Eesti alade ja Pihkva maa vahel, sidemed Petseri linnaga ning eri aegadel muutunud riigi-, kiriku- ja halduspiirid. Tänapäeval jääb ajalooline Setomaa Eesti idapiiri mõlemale poolele: selle lääneosa paikneb Võru- ja Põlvamaa alal, idaosa Pihkvamaa Petseri rajoonis. Ometi ei saa tänapäevasest kaardist minevikku tagasi projitseerida. Iga ajajärk on tundnud neid paiku oma nimede, teede, võimukeskuste ja ruumiliste piiritlemiste kaudu.

Selles raamatus kasutatakse piirkonna üldnimena vormi Setomaa. Kohalikus keelepruugis öeldakse ka Setomaa-lõ, eesti kirjakeeles on kaua kasutatud paralleelvormi Setumaa. Nimekujud peegeldavad nii keelelist muutumist kui ka seda, kuidas setosid on eri aegadel nähtud ja nimetatud. Vanemates eestikeelsetes käsitlustes kõneldi sageli Petseri või Pihkva eestlastest; 19. sajandi tekstides esinevad näiteks vormid Settukesed, Settu ja setukene. Vene kirjalikes allikates ei kasutatud setode enesenimetust alati. Petseri ümbruse õigeusklikku läänemeresoome elanikkonda nimetati seal muu hulgas sõnaga полуверцы. See oli välise vaatleja kategooria, mitte neutraalne kirjeldus ega kogukonna enesenimetus. Nimetus Setomaa seob vana rahvanimetuse nüüdisaegse piirkonnateadvusega; kohanimenõukogu kinnitas selle 2010. aastal setode ajaloolise asuala nimena. Sõna päritolu üle on uurijad arutlenud, kuid vaidlusteta seletust ei ole.

Setomaad ei tule samastada Petserimaaga, ehkki nimetused kattuvad osaliselt ja neid on sageli kasutatud kõrvuti. Petserimaa oli eeskätt piirkonna- ja haldusnimi, mille sisu olenes ajastust. Eesti Vabariigi ajal tähendas see kindlate piiride ja valdadega maakonda. Selleaegsed kaardid kõnelevad Meremäe, Roodva, Vilo, Linnuse, Petseri ja teiste valdade keeltes; mõni neist nimedest oli omakorda hiljutine, varasema nimetuse asemele tulnud haldusnimi. Kaart ei ole seega lihtsalt maastiku kujutis. Ta näitab, kuidas riik oma ruumi korraldas, nimetas ja mõõtis. Külad, põllud ning inimeste sugulus- ja teevõrgustikud ei langenud alati kokku nende joontega, mida ametlik kaart tõmbas.

Setomaa mineviku keskmes on setod ja nende külakogukonnad, kuid piirkonna lugu ei ole ühetaoline ega ühe rahva suletud ajalugu. Petseri ümbrus on olnud kohtumisruum, kus on elanud setod, venelased ja teised siia asunud või siit läbi liikunud inimesed. Erinevused keeles, usus ja tavades ei kadunud kokkupuudetes, kuid igapäevaelu sidus inimesi turu, töö, abielusidemete, palverännakute, sõjateede ja naabruse kaudu. Piirialal oli mitmekeelsus sageli praktiline oskus ning eri pärandite tundmine võis olla osa tavalisest elukorraldusest.

Seto keel kuulub lõunaeesti keelealasse. Selle kujunemist on pika aja jooksul saatnud tihe kontakt vene keelega, mis on jätnud jälgi sõnavarasse ja kõnepruuki. Keeleline sugulus ei tähenda siiski, et Setomaa ajalugu oleks lihtsalt Võrumaa või kogu Eesti ajaloo kõrvalharu. Seto keel on kujunenud oma paiksetes külavõrgustikes, eri murdealadel ja ajaloolistes oludes, mida on mõjutanud sidemed Petseri, Pihkva ja Eesti aladega. Ka õigeusk on andnud seto kultuurile erilise kuju. Kirikukalender, paastud ja pühad, külakabelid, surnute mälestamise kombed ning palverännakud sidusid kohaliku elu laiemasse kiriklikku maailma, kuid nende tähendus sündis alati ka kodudes ja külades endis.

Petseri on selles loos erilise kaaluga. Linn ja klooster olid usulised keskused, kuid nende mõju ei piirdunud kirikueluga. Petserisse tuldi laadale, asja ajama, õppima, palvetama ja kauplema; seal kohtusid kohalikud inimesed ametivõimude, kaupmeeste, vaimulike ja kaugemalt tulnutega. Samal ajal ei kulgenud Setomaa sidemed ainult Petseri kaudu. Külade ühendused ulatusid Pihkva suunas, lääne poole Eesti aladele ning üle kohalike piiride sinna, kuhu viisid teed, sugulussuhted või hooajaline töö. Piirkonna ajaloo mõistmiseks ei piisa seepärast küsimusest, kelle võimu alla maa mingil sajandil kuulus. Sama tähtis on küsida, kuidas inimesed liikusid, kellega nad suhtlesid ning milliste paikade ja tavade kaudu nad oma maailma koos hoidsid.

Piirid on Setomaa loos tähtsad, kuid need ei ole selle loo ainus sisu. Keskajal kujunesid siinsete alade suhted Pihkva, Novgorodi ja Liivimaa võimuruumidega. Hiljem mõjutasid piirkonda Moskva tsaaririigi ja Vene impeeriumi halduskorraldus, 20. sajandi alguse sõjad ning Eesti Vabariigi kujunemine. Tartu rahulepinguga, mis sõlmiti 2. veebruaril 1920, läks Petserimaa Eesti Vabariigi koosseisu. Teise maailmasõja ajal ja järel muutus selle ala halduslik kuuluvus uuesti; 1944. aastal arvati suurem osa Petserimaast Vene NFSV Pihkva oblasti koosseisu. Nõukogude ajal kujunenud halduspiirist sai pärast Eesti iseseisvuse taastamist Eesti ja Venemaa riigipiir.

Niisugused võimuvahetused tõid kaasa uusi ametiasutusi, koolikorraldusi, maksusüsteeme, dokumente ja liikumistõkkeid. Need võisid muuta ka inimeste keelevalikuid, majandusvõimalusi ning suhteid kiriku ja riigiga. Ometi ei katkenud varasemad sidemed üheainsa otsusega. Külade mälu, sugulased, pühapaigad, matusekombed, laulud ja maastikku kinnistunud kohanimed kandsid edasi varasemaid seoseid ka siis, kui piir neid raskendas või ametlik keel neile uusi nimetusi andis. Setomaa ei olnud ajaloo suurtest liikumistest kõrvale jäänud ääremaa, vaid koht, kus suuremad võimukorrad jõudsid inimeste igapäevaellu eriti nähtaval kujul.

Piir võis olla kord oht ja takistus, kord kaitse või võimalus. Mõnel ajal tähendas see sõjalist eraldusjoont, teisel ajal maksupiiri või eri haldusvõimude vahelist piiri; vahel oli see vähem nähtav ning inimesed ületasid seda tuttavate teede, turgude ja sugulussidemete kaudu. Igapäevaelu määrasid siiski sageli lähemad asjad: põllud ja metsad, karjamaad ja veekogud, küladevahelised teed, kirikupühad, tööaeg ning teekond lähimasse keskusse. Ajalugu kujunes nii riikide otsuste kui ka nende inimeste valikute kaudu, kes püüdsid muutuvates oludes oma peret, maad ja kogukonda hoida.

Setomaa minevikust kõnelevad väga eri laadi allikad ning igaüks neist näitab minevikku omal viisil. Arheoloogilised leiud aitavad jälgida varast asustust, matuseviise ja maastikukasutust. Kroonikad, kirikuürikud, maksudokumendid ja haldusmaterjalid annavad teavet selle kohta, kuidas võim piirkonda nägi ja korraldada püüdis. Kaardid talletavad piirijoont, kohanimekuju ja ametlikku ruumikäsitust. Need on asendamatud allikad, kuid nad räägivad enamasti valitsejate, ametnike, kiriku või maamõõtjate keeles.

Teistsuguse vaate avavad kohanimed, keeleaines, rahvaluule, laulud, fotod ja suulised mälestused. Nende kaudu tulevad esile perekondade mälu, küla sisemine maailm, usulised tavad ja inimeste oma sõnad. Leelo, rõivastus, ehted, taluarhitektuur ja pühapaigad ei ole üksnes mineviku kaunistuseks jäänud kultuurimärgid. Need kannavad teadmisi tööst, sugulusest, soorollidest, usust, ilutundest ja sellest, kuidas kogukond iseennast mõistis. Ka need allikad ei ole muutumatud ega väljaspool aega: pärimus valib, mäletab ümber ja annab vanale uue tähenduse. Kuid just seepärast aitavad nad näha, kuidas inimesed ise oma järjepidevust lõid.

Setomaa ajalugu on muutuvate seoste ajalugu. Järgnevad peatükid vaatlevad, kuidas kujunes asustus, millised olid piirkonna sidemed Pihkva, Novgorodi, Liivimaa ja hilisemate riikidega, kuidas muutusid piirid ning mida need muutused tähendasid seto küladele ja peredele. Läbi kogu selle loo püsivad kõrvuti järjepidevus ja muutus. Paigad võivad säilitada vana nime või saada uue; teed jäävad maastikku ka siis, kui riigipiir neid lõikab; kultuur kestab mitte muutumatuna, vaid inimeste mälu, valikute ja kohanemisvõime kaudu.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas

Varase keskaja Setomaast ei saa veel kõnelda kindlate piiridega maa ega hiljem kujunenud seto kogukonna tähenduses. Tänase Setomaa valla ja Petseri rajooni alal paiknesid siis hajusad asualad Pihkva järve, Velikaja jõe ning nende lisajõgede ja järvede ühendatud maastikus. Vesi ei olnud siin üksnes looduslik takistus, vaid liikumis- ja suhtlustee: järverannikud, jõed ning kõrgemad liivased seljandikud sidusid omavahel Peipsi-Pihkva järvistu ümbruse, Irboska tagamaa ja Kagu-Eesti. Sellest ajast ei ole säilinud kohalikke kirjalikke teateid. Inimeste eluviisi, asustuse tihedust ja sidemeid tuleb seetõttu taastada eeskätt kalmete, linnamägede, keraamika ning üksikute esemeleidude põhjal. (eestijuured.ee)

5.–6. sajandil kujunes Pihkva järve ümbruses ja sellest lääne poole ulatuval alal arheoloogiline kultuuriruum, mida tuntakse pikk-kääbaste kultuurina. Selle nähtavaimad jäljed on liivast kuhjatud piklikud ja ümarad matusekääpad, mille alla või sisse paigutati põletusmatuste jäänuseid. Pihkva pikk-kääbaste kujunemine algas hiljemalt 5. sajandi lõpul ning nende kasutus ja edasiarenemine jätkus mitme sajandi vältel, kuni 9. sajandil hakkasid matmiskombed ja esemeline kultuur muutuma. (e-anthropology.com)

Setomaa ajaloolisel asustusalal on selle kultuuriruumi tähtsaimateks tunnistajateks Obinitsa ümbruse kääbastikud. Tuhkavitsa oja oru liivastel nõlvadel paiknev Sakalova palo kalmistukompleks on üks Eesti suuremaid pikk-kääbaste kultuuri muististe rühmi. Sealsete kääbaste uurimisel on leitud põlenud luid, söestunud puitehitiste jälgi, kive, savinõukilde ja üksikuid ehteid. Need leiud kõnelevad korduvatest matustest ning paigast, mille tähendus kestis põlvkondade jooksul. Kalmistu ei olnud üksildane paik: selle läheduses kujunes hiljem asula ning Obinitsa-Meremäe ümbrusest sai I aastatuhande keskpaigast üks Lääne-Setomaa olulisemaid asustuskeskusi. Samal ajal tuleb meeles pidada, et varaste eluasemete jälgi on leitud märksa vähem kui kalmeid; seetõttu ei saa üksikute kääbaste põhjal täpselt määrata külade suurust ega elanike arvu. (arheoloogia.ee)

Ka kõrgemad kaitstavad paigad olid selles maastikus tähtsad. Hinniala linnamäel, Obinitsa ja Meremäe piirkonna läheduses, osutavad vallide ja põlengukihi uurimistulemused kindlustatud paiga kasutamisele juba 5.–7. sajandil. Linnamägi ei tõenda veel hilisema riigivõimu kohalolu, kuid näitab, et kohalikud kogukonnad oskasid kasutada maastiku eeliseid ning rajada vajaduse korral kaitstud kogunemis- ja varjepaiku. Kääbastike, asualade ja linnamägede kooslus lubab näha piirkonda mitte äärealana, vaid oma sisemiste seoste ja ühendusteedega asustatud ruumina. (arheoloogia.ee)

Pikk-kääbaste kultuuri seostati vanemas uurimistraditsioonis sageli krivitšitega, keda käsitleti idaslaavi hõimurühmana. Selline nimetus ei lahenda siiski Setomaa toonase elanikkonna keelelist ega etnilist kuuluvust. Arheoloogiline kultuur ei võrdu rahvaga ning matuseviis, ehe või savinõu võib levida ka eri päritolu kogukondade vahel. Pihkva järve ümbruse varakeskaegne kultuuripilt kujunes tõenäoliselt mitmesuguste kohalike ja kaugemate sidemete, rände ning segunemise tulemusel. Hilisema seto ajaloo juuri tuleb otsida just sellest pikast kontaktide ja kohaliku järjepidevuse ajast, mitte ühestainsast rahva sünnihetkest. (archaeolog.ru)

1. ja 9. sajandil muutus kogu Pihkva järve ümbrus üha tihedamalt seotud idapoolsete keskuste ja veeteedega. Pihkva tähtsus kasvas ning järve- ja jõeteed sidusid selle piirkonna nii Peipsi põhjakalda kui ka kaugemate maadega. Muutused ei tähendanud siiski, et Setomaa ajaloolisel asustusalal oleks ühel kindlal aastal alanud uus kord. Aasta 862 on siin eeskätt tavapärane ajajoon, millest alates Vene kroonikate maailm ja kujunevad võimukeskused muutuvad järgnevate sajandite loo jaoks oluliseks. Kohaliku asustuse seisukohalt oli tegemist pikema üleminekuga: varasemate kalmistute ja asualade kõrvale kasvasid uued keskused ning Setomaa kujunemine hakkas järjest enam sõltuma Pihkva, Novgorodi ja hiljem ka Liivimaa piirialade vastastikustest suhetest. (eestijuured.ee)

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas

Umbes 6. sajandist alates kujunes Setomaa ajaloolisel asustusalal välja matmiskombestik, mille kõige nähtavamaks jäljeks on liivased kääbaskalmistud. Neid seostatakse Pihkva pikk-kääbaste kultuuriga – arheoloogilise mõistega, mis hõlmab Peipsi–Pihkva järvestiku, Velikaja jõe ja kaugemate Loode-Venemaa alade muistiseid. Kultuuri nimi ei tähista üht riiki ega rahvast, vaid eeskätt sarnast matuseviisi, kääbaste kuju ja esemelist ainestikku. Setomaa ei olnud selle kultuuriruumi ääreline kõrvalala, vaid kuulus selle lääneossa koos Pihkva järve ümbruse ja Kagu-Eesti teiste piirkondadega.

Pikk-kääbaste kultuuri varasem järk ulatub tõenäoliselt 6.–7. sajandisse. Selle aja kalmistutel esineb rohkesti vallitaolisi, piklikke liivakuhjatisi, mille kõrval paiknesid ka ümarad kääpad. Pikk kääbas ei olnud tingimata ühe inimese haud: sama kuhjatise alla või sisse võidi paigutada mitu põletusmatust ning seda võidi kasutada korduvalt. Enne liivakuhjatise rajamist märgiti matmispaik sageli madala kraavi või süvendiga. Põletatud luud asetati maapinnale, lohkudesse või kuhjatise sisse; mõnel juhul kasutati savinõusid ja puitehitisi. Kääpad olid seega ühtaegu matmispaigad ja põlvkondade vältel kujunenud kogukondlikud mälestusmärgid.

Setomaa kääbastikud paiknevad enamasti liivastel kõrgematel maastikuosadel, sageli vee- ja liikumisteede läheduses. Eriti tihe varaste kääbaskalmistute koondumine on teada Põhja-Setomaal Värska lahe läänekalda ümbruses. Sealsete kalmistute korrapärasem paigutus, pikkade kääbaste suur osakaal ning matmisplatside eristamine kraavidega viitavad kohaliku matmistraditsiooni varasele ja väljakujunenud kujule. Kääbaste rajamine ei tähendanud siiski, et kõik piirkonna elanikud oleksid maetud samal viisil või samadesse paikadesse. Põletusmatuseid võidi teha ka ilma nähtava kääpata ning arheoloogiline pilt peegeldab paratamatult eelkõige neid matuseid, mis jäid maastikul sajanditeks eristatavaks.

Kääbastest saadud leiud on enamasti napid. See ei osuta tingimata vaesusele, vaid tuleneb matuseriituse laadist: põletamise järel ei pandud surnule tavaliselt kaasa palju esemeid. Varasemates kääbastes on siiski enam ehteid, katkiseid savinõusid ja loomaluude jälgi kui hilisemates. Nõude purustamine ning loomade ohverdamine kuulusid tõenäoliselt rituaali, mille täielikku tähendust ei ole võimalik enam taastada. Selge on vaid see, et surnu põletamine, jäänuste hoolikas paigutamine ja kääpa rajamine olid korduvad, ühiskondlikult olulised teod.

8. sajandil hakkas pikkade kuhjatiste kõrval üha enam domineerima ümarate kääbaste ehitamine. Matuseviis muutus mitmekesisemaks: põletatud luid puistati sagedamini kuhjatise sisse või selle peale, kääpaaluseid kindlalt piiratud matmisplatse rajati vähem ning hauapanuseid leidub veel harvem. Muutus ei olnud järsk ega ühesugune kogu Setomaal. Mõnes paigas säilisid vanemad võtted kauem, teisal võeti uusi kujusid ja kombeid kasutusele varem. Seetõttu ei ole põhjendatud pidada pikk-kääbaste kultuuri ühetaoliseks ega näha igas muutuses rahvastikuvahetust. Pigem kõneleb muististe mitmekesisus kohalike kogukondade sidemetest Pihkva järvestiku, Velikaja jõe ala ja teiste Kagu-Eesti piirkondadega.

Obinitsa ümbruse kääbastikud näitavad, et Lääne-Setomaa oli selles kultuuriruumis tähtis asustusala. Sakalova palo kääbaskalmistul on säilinud nii ümarad kui ka pikad või kombineeritud kuhjatised. Kaevamistel on sealt leitud põletatud luid, käsitsi valmistatud savinõude kilde ning põlenud puitkonstruktsioonide jälgi. Kalmistu kõrval ja lähiümbruses paiknevad hilisemad matusepaigad ning asulajäljed osutavad, et sama maastikku kasutati kaua, ehkki matusekombed aja jooksul muutusid. Kääbastik ei kõnele üksnes surmast, vaid ka paiga püsivast tähendusest elavate jaoks.

Pikk-kääbaste kultuuri kandjate etnilist kuuluvust ei saa kääbaste põhjal üheselt määrata. Varasem uurimus sidus need muistised sageli kroonikates nimetatud krivitšitega või üldisemalt slaavi asustuse levikuga. Teised tõlgendused on rõhutanud kohaliku läänemeresoome ja balti elanikkonna osa. Arheoloogiline aines toetab ettevaatlikumat järeldust: Setomaa kuulus mitmekesiste kontaktidega piirialasse, kus kohalikud traditsioonid põimusid laiemate idapoolsete mõjudega. Kääbaste ehitajate keel, enesenimetus ja poliitiline kuuluvus jäävad sellest ajast otseselt teadmata.

9. sajandi keskpaigaks oli pikk-kääbaste traditsioon Setomaal juba muutumas. Ümarad kuhjatised ja uued matusevormid said varasemast olulisemaks, samal ajal tihenesid sidemed Pihkva ja Irboska ümbruse kujunevate keskustega. Aasta 862, mil kroonika seostab Irboskat varase Vene riikluse alguslooga, ei tähista Setomaa jaoks järsku pööret. Kääbastike areng osutab pigem pikale üleminekule: varasema rauaaja hajusatest kogukondadest kasvas välja asustus- ja suhtlusruum, mida hakkasid üha tugevamalt kujundama Pihkva ning Novgorodi suunalised võimukeskused.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas

Aastad 500–900 jäävad Setomaa rahvastiku loos aega, mil siinseid inimesi ei nimetatud veel setodeks ning nende keelt, enesenimetust ja poliitilist kuuluvust ei ole kirjalikult üles tähendatud. Rahvastikust kõnelevad eeskätt kalmed, asulakohad, vanad liikumisteed ja kindlustatud paigad. Need annavad pildi hõredalt asustatud, kuid mitte tühjast maast: järvede, jõgede ja paremate põllumaade lähedal paiknesid väikesed majapidamiste rühmad, mille vahel olid metsad, sood ja laiad kasutamata alad.

Pihkva pikk-kääbaste kultuur kujunes 5. sajandi lõpul ning püsis eri kujul kuni 9. sajandi ja kohati 10. sajandi alguseni. Selle varaseim järk ulatub 5. sajandi lõppu ja 6. sajandi keskpaika; 6.–8. sajand oli kultuuri järjepideva arengu aeg, 9. sajandil lisandusid juba varase Vene maailma esemed ja sidemed. Setomaa, eriti Värska lahe ning Pihkva järve läänekalda ümbrus, kuulus selle kultuuriruumi läänepiirile, kuid ei olnud selle sees ühesugune. Põhja-Setomaa kääpad moodustavad omaette rühma; Lõuna- ja Edela-Setomaa arengus jätkusid samal ajal ka varasemad kohalikud jooned. (e-anthropology.com)

Kõige kõnekamaks näiteks on Rõsna ümbrus Põhja-Setomaal. Seal kasutati mitut liivast kuhjatud pikk- ja ümarkääbastega kalmistut peamiselt 5. ja 6. sajandil. Kremeeritud säilmete uurimine näitab, et iga kalmistu ei kuulunud suurele külale, vaid pigem ühele majapidamisele või mõnele lähedalt seotud perele. Rõsna-Saare ühe kalmistu kasutajaskonnaks on hinnatud kümmet kuni viitteist inimest, kahe teise puhul kuut kuni üheksat ja nelja kuni üheksat inimest. Need ei olnud üksikud rändesalgad, vaid põlvkondade vältel samas kandis elanud väikesed pereringid, kes põletasid oma surnuid tuleriidal ning tõid luud seejärel ühisele kalmele. Laste suur osakaal matustes osutab, et kalmistule maeti kogu kogukonna liikmeid, mitte üksnes sõjamehi või kõrgema seisundiga täiskasvanuid. (researchgate.net)

Rõsna andmeid ei saa mehaaniliselt kogu Setomaale üle kanda, kuid need annavad mõõdu inimeste argisele kooselule. Tolleaegne põhiüksus ei olnud linn ega suur küla, vaid suurpere, tuumikperede paar või nende lähedane majapidamisring. Elati tõenäoliselt hajusalt, kuid mitte juhuslikult: pered eelistasid veekogude, kalastuspaikade, looduslike liikumisteede ja haritava maa lähedust. Põlluharimine ning loomapidamine olid elatuse alus, mida täiendasid kalastus, jahipidamine, metsasaaduste kogumine ja käsitöö. Alepõllundus nõudis maa vahelduvat kasutamist ning aitas kaasa sellele, et asustus võis liikuda väikeste vahemaade kaupa ka ühe ja sama maa-ala sees.

Rahvaarvu kohta ei ole võimalik esitada loendust ega kindlat arvu. Arheoloogiline aines säilitab eeskätt neid inimesi, kelle matmisviis jättis nähtava jälje, ning osa toonaseid asulaid on hilisema põlluharimise, ehituse ja looduslike muutuste tõttu kadunud. Siiski lubavad Rõsna-suguste majapidamisrühmade suurus, kääbaste levik ning asustuse koondumine veeteede äärde pakkuda, et 6. sajandi Setomaal elas tõenäoliselt mõnisada inimest. Kõige ettevaatlikum suurusjärk oleks umbes 300–600 inimest kogu hilisema ajaloolise Setomaa alal. 9. sajandiks, kui sidemed Pihkva, Irboska ja kaugemate kaubateedega tihenesid, võis elanike arv ulatuda ligikaudu 600–1000 inimeseni. See ei tähenda rahvaarvu ühtlast kasvu: väikesi kogukondi mõjutasid tugevalt haigused, ikaldused, tulekahjud, vägivallaohud ja ümberasumine. Pigem kirjeldab see hinnang maastikku, kus iga asustatud paik oli väike, kuid asustus tervikuna juba püsiv ja mitmekesine.

Valdav osa rahvastikust elas maalistes majapidamistes. Kindlustatud keskustes elas alaliselt vaid väike osa piirkonna inimestest ning veel 6. ja 7. sajandil ei ole põhjust rääkida Setomaa linnadest. Linnaks kujunev kindlustatud koht tekkis alles ajavahemiku lõpuosas Irboskas. Vana-Irboska ehk Truvorovo linnamäe varaseim asustus paigutub uurijate hinnangul 8. sajandisse; osa varasemast dateeringust on vaieldav, sest kõige vanemat kultuurikihti on hilisem tegevus tugevalt seganud. Kindlam on väita, et 8.–10. sajandil oli seal kindlustatud, käsitöö ja vahetusega seotud asula, mida on iseloomustatud ümbruskonna haldus- ja käsitöökeskusena ehk protolinnana. (archaeolog.ru)

Irboska ei olnud siiski veel linn tänapäevases tähenduses ega piirkonna rahvastikku endasse koondav suur asula. Selle kindlustatud ala võis mahutada kriisi ajal ümbruskonna inimesi, kuid püsielanikke oli tõenäoliselt kümneid, mitte sadu. Nende seas olid käsitöölised, kaupade vahendajad, sõjalise ülesandega inimesed ning nende pered. Keskuse tähtsus ei tulenenud üksnes elanike arvust, vaid asukohast: Irboska kaudu kulgesid ühendused Pihkva, Pihkva järve, Lõuna-Eesti ja Läti alade vahel. Setomaa ei olnud seega kõrvaline metsaserv, vaid maade ja veeteede kohtumisala, kus kaugemalt tulnud inimesed, kaubad ja tavad võisid kohalike kogukondade ellu jõuda. (oes.ut.ee)

Rahvastiku keele ja päritolu küsimuses tuleb vältida liiga sirgjoonelist pilti. Pikk-kääbaste kultuur ei olnud üks rahvas ega üks hõim. Selle levialal kohtusid läänemeresoome, balti ja slaavi taustaga rühmad; uurijad on kultuuri kandjate päritolu tõlgendanud erinevalt. Osa on rõhutanud lõunast tulnud slaavikeelsete rühmade osa, teised kohaliku läänemeresoome rahvastiku kestvust ja segunemist. Matmisviis, ehe või savinõu ei võimalda üksi otsustada, mis keelt inimene kõneles või kuidas ta ennast nimetas. Ka hilisemate setode otsest samastamist iga pikk-kääbaste rajajaga ei saa pidada tõestatuks. (blogs.helsinki.fi)

Ometi ei alga setode esivanemate lugu siinkandis alles hilisema Vene riigi või Petseri kloostri ajaga. Põhja- ja Kesk-Setomaa 5.–6. sajandi kääbaskalmistud, kohalikud asustuspiirkonnad ning Läänemeresoome lõunarühma keeleline järjepidevus osutavad sellele, et vähemalt osa hilisema seto rahvastiku kujunemisloost tuleb otsida just sellest varakeskaegsest kohalikust elanikkonnast. See järjepidevus ei olnud muutumatu: inimesed võtsid vastu uusi matmisviise, ehteid, töövõtteid ja sõnu, sõlmisid abielusid ning liikusid mööda teid, mis ühendasid Pihkva maad Lõuna-Eesti ja Väina jõe suunaga. Setomaa rahvastik kujunes seega kohapeal, kuid pidevas kokkupuutes naabrite ja kaugemate tulijatega.

Aastaks 900 oli Setomaa rahvastik endiselt valdavalt maaelanikkond. Enamik inimesi elas väikestes taludes ja külatuumikutes; kindlustatud Irboska oli erand, mitte tavapärane elupaik. Kuid just see maa-asulate, kääbaskalmistute, järveteede ja kindlustatud keskuse ühendus lõi aluse järgmise sajandi muutustele. Pihkva ja Irboska mõju kasvas, liiklus tihenes ning Setomaa inimesed sattusid üha selgemini kujuneva Rusi ja Novgorodi–Pihkva maa võrgustikesse.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas

Aastate 500–900 ilmastikku ei saa Setomaal kirjeldada üksikute mõõtmiste ega aastakaupa peetud ilmaraamatute abil. Selliseid ülestähendusi siit ajast ei ole. Teadmised tulevad järvesetetest, õietolmust, puude kasvuringidest, jääsüdamikest ja kaugemate maade kirjalikest teadetest. Need lubavad näha suuri muutusi, kuid ei anna alust nimetada mõnd Setomaa küla tabanud ikaldust või arvata kokku nälja tõttu hukkunuid. Varase keskaja ilm oli siin küll otseselt elatusküsimus: lühike ja külm kasvuaeg, hiline kevad, suvine põud või lakkamatu vihm võisid vähendada põllu saaki ning raskendada heina tegemist, karja talvitamist ja toiduvaru kogumist.

Setomaa paiknes metsade, järvede, soode ja kõrgemate moreenküngaste vööndis, kus Läänemere ja mandri mõju kohtusid. Niisuguses maastikus ei määranud elu üksnes aasta keskmine temperatuur. Sama tähtsad olid kevadise lume sulamise aeg, öökülmad, suve soojus, sademete jaotus ning sügise pikkus. Põlluharimine oli väikese ulatusega, kuid selle kõrval andsid kindlust mets, veekogud, karjakasvatus, küttimine, kalastus ja korilus. Need ei kõrvaldanud halva ilma ohtu, kuid vähendasid sõltuvust ühestainsast viljasaagist.

6. sajandi keskpaik kujunes kogu Põhja-Euroopas erandlikuks. Aastatel 536 ja 540 toimunud suured vulkaanipursked paiskasid atmosfääri aineid, mis nõrgendasid päikesekiirgust ja jahutasid mitmel pool põhjapoolkera suvesid. Puuringide ja jääsüdamike põhjal on seda külma järku nimetatud hilisantiigi väikeseks jääajaks; selle algus langeb 536. aastasse ning kestuse üle vaieldakse, ehkki mitmed rekonstruktsioonid ulatavad selle mõju 7. sajandi keskpaigani. Lõuna-Skandinaavia ja Läänemere ümbruse andmed osutavad, et kõige järsem oli muutus esimestel purskejärgsetel aastatel: kasvuperiood võis olla tavapärasest märgatavalt jahedam ning mitmes paigas ka kuivem. (publications.hereon.de)

Setomaa kohta ei ole säilinud otsest teadet 536. aasta pimenenud taevast, läbikukkunud lõikusest või näljasurmadest. Ometi ei olnud see maa eraldatud kliimasaareke. Lõuna-Eesti ja idapoolse Läänemere loodusolud kuuluvad samasse laiemasse põhjavöötmesse, mida 6. sajandi jahenemine puudutas. Seetõttu on põhjendatud pidada neid aastaid ka Setomaa elanike jaoks raskemaks ajaks, kuid mitte väita tõendita, et kogu piirkond laastati või asustus katkes. Ilma mõju sõltus alati kohast: kõrgemal ja kuivemal põllul võis põud olla sama kahjulik kui külm, madalamatel maadel aga võis liigne vesi rikkuda nii külvi kui heina.

Külm ei tähendanud üksnes ebamugavamat talve. Põllu seisukohalt oli ohtlik eeskätt jahe või heitlik suvi. Kui vili ei jõudnud küpseda, jäi järgmiseks kevadeks vähem seemet; kui rohi kasvas halvasti või heina ei saadud kuivalt kokku panna, nõrgenes kari. See omakorda vähendas piima, liha, veojõudu ja sõnnikut, millest sõltus järgmiste aastate põllundus. Niisugune ahel võis muuta ühe kehva suve mitmeaastaseks kitsikuseks. Samal ajal ei saa iga 6.–7. sajandi asustus- või kultuurimuutust seletada ilmaga. Rahvastiku liikumist, põllumaade kasutust ja matmisviise mõjutasid ka perekondlikud sidemed, majandus, sõjaline ebakindlus ning muutuvad suhted naaberaladega.

Lõuna-Eesti arheobotaanilised andmed viitavad sellele, et esimese aastatuhande teisel poolel suurenes rukki tähtsus. Rukis sobis odra ja nisu kõrval paremini jahedamatesse ning vähem kindlatesse kasvutingimustesse, kuid selle levikut ei tohi seletada ainult ühe kliimakatastroofiga. Tegemist oli pikaajalise kohanemisega: põllupidajad kujundasid oma toidulaua ja külvikorra selliseks, et toime tulla muutliku ilma ning eri tugevusega muldadega. Setomaa varase asustuse puhul tulebki näha kliimat mitte üksnes välise survena, vaid tingimusena, millele vastati tööjaotuse, toiduvarumise, maastiku kasutamise ja liikuvate sidemetega.

7. sajandi jooksul taandus 6. sajandi keskpaiga kõige järsem jahenemine. See ei toonud kaasa ühtlast ega püsivat soojenemist. Varakeskaegsed kliimarekonstruktsioonid näitavad aastakümnete kaupa kõikumist, mille ulatus ja suund erinesid piirkonniti. Mõnel aastal võis otsustavaks saada kevadine põud, teisel liigne sadu või sügisene külm; niisuguseid lühiajalisi sündmusi ei ole Setomaa kohta võimalik usaldusväärselt aastaarvudega siduda. Ka 9. sajandi lõppu ei saa veel nimetada kindlalt soojaks ajastuks. Hiljem, umbes 10. sajandist alates, ilmnes Põhja-Atlandi ja Euroopa ruumis keskaegne kliimaanomaalia, kuid selle algus, kestus ja tugevus ei olnud kõikjal ühesugused. (ipcc.ch)

Võrreldes tänapäevaga oli ajavahemik 500–900 tervikuna jahedam, eriti selle 6.–7. sajandi külmemates osades. Siiski ei saa sellest teha täpset kohaliku temperatuuriarvu: Setomaa kohta puudub nii tihe ja üheselt dateeritav andmerida, mis võimaldaks võrrelda näiteks üht varakeskaegset suve tänapäeva Petseri- või Värska-ümbruse keskmisega. Kindlam on üldine järeldus, et nüüdisaegne kiire soojenemine on toonud kliimanäitajad tasemetele ja muutumiskiirusele, millele vähemalt viimase kahe aastatuhande võrdluses ei leidu head vastet. (ipcc.ch)

Varase Setomaa inimeste jaoks ei olnud ilm eraldi taust, vaid igapäevase töö rütm. Talv määras toidu- ja söödavaru pikkuse, kevad külvi võimaluse, suvi vilja ja heina saatuse, sügis aga selle, kui kindlalt pidas majapidamine vastu järgmise lõikuseni. Aastate 500–900 kõige selgemini eristatav murdekoht oli 6. sajandi keskpaiga järsk jahenemine. Selle otseseid kohalikke tagajärgi ei saa üksikasjalikult taastada, kuid Setomaa asukad elasid samas põhjapoolses ilmavööndis, kus lühemad, jahedamad ja ebakindlamad kasvusuved pidid muutma toimetuleku hapramaks ning suurendama vajadust mitmekesiste elatusviiside, varude ja kogukondliku vastastikuse abi järele.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas

Aastate 500–899 Setomaast ei saa rääkida hilisemate maakondade, valdade ega riigipiiride keeles. Tänapäevane Setomaa ei moodustanud siis ühtset haldusala ning selle eri paiku sidusid eri suundades kulgenud veeteed, teerajad ja asustusvõrgud. Halduskorralduse kohta puuduvad kirjalikud dokumendid: ei ole teada maksunimekirju, kohtupiire, ametnikke ega kirjalikult määratud külakondi. Ometi ei olnud see korralduseta maa. Arheoloogiline asustuspilt, kalmistud ja linnamäed lubavad näha kohalike kogukondade maailma, kus võim ja ühistegevus olid seotud asustustuumikute, liikumisteede ning kaitstavate keskustega.

Setomaa eri osade areng ei olnud ühesugune. Värska lahe ja Pihkva järve rannikul püsis asustus juba varasematest aegadest, kuid I aastatuhande teisel poolel laienes see sisemaa poole. Obinitsa–Meremäe ümbrus tõusis selgemalt esile samal ajal: Piusa läheduses paiknevad pikk- ja ümarkääbastega kalmistud ning Hinniala ja Kõõru linnamägi osutavad, et jõe ümber kujunes tihedam asustus ja kohalike sidemete võrk. Optjoki jõe kesk- ja alamjooksu asustus oli omakorda seotud veeteega, mis viis Pihkva järvelt Irboska järve suunas. Need piirkonnad ei olnud ühe keskuse ühtlaselt juhitud ääremaad, vaid eriilmelised kohalikud maastikud, mille ühendused ulatusid nii järvele, jõgedele kui ka lõuna poole. (oes.ut.ee)

Selle ajajärgu kõige nähtavamaks arheoloogiliseks kihiks on Pihkva pikk-kääbaste kultuur. Pikkade või vallikujuliste kääbaste alla maeti põletusmatuseid; samades kalmistutes leidub hiljem ka ümarkääpaid. Matuseviis, keraamika ja ehted näitavad Setomaa kuulumist laiemasse Pihkva- ja Novgorodimaa kultuuriruumi, kuid ei anna alust samastada selle ala kogu elanikkonda ühe rahva ega ühe poliitilise ühendusega. Pikk-kääbaste kultuuri seostamine kroonikates hiljem nimetatud krivitšitega on uurimistraditsioon, mitte otsene etniline tõend iga kalme või küla kohta. Ka kohalike läänemeresoome rühmade osalus selles kultuuriruumis jääb oluliseks võimaluseks. Seetõttu ei ole õige nimetada 6.–9. sajandi Setomaa elanikke kindlalt ei setodeks ega krivitšiteks; kindlam on kõnelda mitmekesiste kohalike kogukondade kujunemisest hilisema seto asuala maastikul. (old.archeo.ru)

Pikk-kääbaste kalmistud kõnelevad ühisest matusekombest ja mälupaikade kasutamisest, kuid mitte veel riiklikust haldusest. Kalmistute rajamine ja hooldamine eeldas siiski kestvaid kogukondi, kellel olid kokkulepped maa, esivanemate mälestamise ja ühiste toimingute üle. Küla, lähisugulus, majapidamine ja naabrussuhted olid tõenäoliselt selle korra kandjad. Nende inimeste tegutsemisruum ei piirdunud kodupaigaga: Piusa, Optjoki, Pihkva järve ja Velikaja vesikonna kaudu liiguti, vahetati kaupu, sõlmiti sidemeid ning jagati teadmisi. Teed ei olnud pelgalt hilisemate võimude rajatud ühendused, vaid aitasid juba enne kirjaliku halduse teket kujundada seda, millised külad ja keskused omavahel tihedamalt suhtlesid.

Irboska oli selles võrgus erilise tähendusega. Irboska vanal linnamäel, mida hiljem hakati seostama Truvoriga, algas püsiv asustus tõenäoliselt 7. ja 8. sajandi vahetusel. Linnus paiknes kõrgel neemikul Irboska järve kohal ning kontrollis looduslikult hästi kaitstavat kohta ja veeteed. 8.–9. sajandi kihist on leitud käsitsi valmistatud keraamikat, töö- ja tarbeesemeid, kalapüügivahendeid ning valuvorm; asustus koosnes maapealsetest palkhoonetest, mille keskele jäi hoonestamata ala. See lubab näha Irboskat kohaliku koondumiskohana, kus kohtusid kaitse, käsitöö, vahetus ja ümbruskonna inimeste ühised asjad. (djvu.online)

Samas ei tohi 8.–9. sajandi Irboskat kujutada hilisema linnriigi või kindla vürstivalitsuse eelkujuna. Linnus ja selle ümber koondunud asustus annavad tunnistust võimu koondumise võimalusest, kuid ei näita, kuidas otsuseid tehti, kelle käes oli sõjaline juhtimine või kas keskuse mõju ulatus ühtlaselt üle kogu praeguse Setomaa. Arheoloogid on nimetanud Irboskat ühe krivitšite rühma hõimukeskuseks ning protolinnaliseks sõja-, kaubandus- ja käsitöökeskuseks. Need mõisted kirjeldavad keskuse ulatust ja funktsioone, mitte kindlalt teada olevat valitsemissüsteemi. Kindlam on öelda, et Irboska ümber koondus 8.–9. sajandil rohkem inimesi, oskusi ja kaitsevõimet kui tavaküladesse ning see muutis ta Ida-Setomaa asustusliku tuumikala tähtsaks sõlmpunktiks. (djvu.online)

Irboska kõrval ei kadunud kohalike külade ja väiksemate keskuste tähtsus. Hiljemalt viikingiajal olid Irboska ümbruses kasutusel ka Sahnova, Mitkovitsa, Ala-Krupska ja Leeska linnamäed. Nende omavaheline suhe ei ole selge: need võisid olla eri asustuspiirkondade varjepaigad, teid ja veeteid jälgivad tugipunktid või kohalike võimualade keskused. Juba linnamägede rohkus osutab, et turvalisus ei toetunud ühele keskusele. Kaitse ja otsustamine võisid paikneda mitmel tasandil: küla, lähikonna ja suurema keskuse juures. See jätab ruumi kohalike elanike enda algatusele ega taanda Setomaa inimesi üksnes Irboska või Pihkva tagamaa rahvaks. (oes.ut.ee)

Pihkva ja Irboska vahelised sidemed olid kindlasti olulised, kuid nende iseloom muutus ajas. Pihkva järv, Velikaja jõgi ja Optjoki jõgi ühendasid asustuspaiku nii põhja kui lõuna suunas; Irboska kaudu hargnesid teed edasi Läti alade poole. Hilisemate sajandite tihe liiklusvõrk ei tohi automaatselt olla kantud 6. sajandisse, ent 8.–9. sajandi Irboska paiknemine veetee ääres näitab, et ühenduste kontroll ja kasutamine olid keskuse kujunemisel juba siis määravad. Setomaa ei olnud selles mõttes suletud metsamaa, vaid eri kultuuriruumide kokkupuutekoht, kus väljast tulnud mõjud põimusid kohalike tavadega. (oes.ut.ee)

Aasta 862 seob hilisem kroonika Irboska varjaagi Truvori nimega. Seda teadet ei saa võtta kaasaegse haldusaktina. „Jutustus möödunud aegadest” koostati alles 12. sajandi alguses ning vanim säilinud koodeks, Laurentiuse kroonika, pärineb 1377. aastast; kroonikatekst tugineb eri aegadel kujunenud pärimustele ja teenib ühtlasi Vene maa algusloo seletamise eesmärki. Irboska olemasolu 9. sajandil kinnitab arheoloogia, kuid kroonika ei tõenda, et Truvor tegelikult siin valitses, milline oli tema võim ega seda, et kogu Setomaa oleks 862. aastal olnud kellegi kindlalt piiritletud vürstiriik. (kp.rusneb.ru)

9. sajandi lõpul hakkasid Pihkva ja Irboska ümbruse ühendused põimuma kujuneva Rusi riigi ning Novgorodi–Pihkva maa võimusuhetega. Setomaa kohaliku elu jaoks ei tähendanud see veel järsku piiri ega ühetaolise ametkonnakorralduse tekkimist. Pigem avanesid senistele kohalikele keskustele uued sõjalised, kaubanduslikud ja poliitilised sidemed. Külad, kalmistud ja linnamäed jäid siiski paikadeks, kus inimesed korraldasid oma igapäevaelu, kaitset ja vastastikuseid kohustusi ka siis, kui nende kohale hakkasid kujunema suuremate võimukeskuste nõudmised.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas

Setomaa ajalooline asustusala paiknes varakeskajal Pihkva järve, Piusa jõe ja Irboska kaudu kulgenud ühendusteede piirkonnas. Seda ei saa käsitada toonase kindlapiirilise haldusüksusena, kuid ala idapoolne ruum oli seotud Irboska ja Pihkva kujunevate keskustega ning nende kaudu laiema Rusi poliitilise ja kaubandusvõrgustikuga. Seos ei sõltu sellest, kas kroonika kasutab Setomaa või setode nime: keskuste tagamaa, teed, veekogud ja võimusuhted puudutasid sellel territooriumil elanud kogukondi.

862. aasta on Setomaa lähiümbruse ajaloos tuntud eelkõige Irboska nime kaudu. Vanavene leetopiss seob Irboska Rjuriku venna Truvoriga, kuid jutustus pandi kirja palju hiljem ega tõesta, et Truvor just 862. aastal Irboskas elas või valitses. Kindlam järeldus on, et kroonika koostamise ajaks peeti Irboskat väga vanaks ja tähenduslikuks keskuseks. Truvori linnamäe nimetus ja niinimetatud Truvori rist kuuluvad ajaloomälu kihti, mitte 9. sajandi sündmuste vahetute tõendite hulka.

Irboska tähtsus tulenes linnusest, viljakatest maadest ja läände ning lõunasse suunduvate teede valvamisest. Pihkva kasvas samal ajal keskuseks, mille sidemed ulatusid mööda Velikaja jõge ja Pihkva järve kaugele. Tänase Setomaa järveranniku ja põhjapoolsete alade elanike jaoks tähendas see ligipääsu kalastuskohtadele, veeteedele ja vahetusele; Irboska ümbruses lisandus linnuse sõjaline ning majanduslik mõju. Võimu tegelik ulatus ei olnud kõikjal ühetaoline ja hõredama asustusega metsa- ning sooalad võisid jääda keskuste vahele.

Pihkva kuulus Rusi riigi ning Novgorodi–Kiievi võimusuhete ringi, kuid kohalik juhtimine võis eri aegadel olla vürstide või teiste esindajate käes. Sellest ei tule teha järeldust, nagu oleks olemas olnud katkematu pärilik Pihkva vürstiriik. Kohaliku elaniku seisukohast olid tähtsad hoopis see, kes kontrollis linnust ja teid, kust nõuti andamit või teenistust, kus lahendati vaidlusi ning millise keskuse turule ja kirikusse liiguti.

Allikad räägivad selle aja külaelust napilt. Seetõttu tuleb võimukorralduse kõrval järjekindlalt koguda arheoloogilisi, keskkonnaajaloolisi ja kohanimeandmeid asustuse, põllunduse, loomapidamise, kalastuse, metsakasutuse ning liikumisteede kohta. Hilisema etnilise nime puudumine ei muuda neid andmeid Setomaa ajaloo jaoks kõrvaliseks, kuid ühe kultuuritunnuse põhjal ei tohi omakorda omistada inimesele kindlat rahvuslikku eneseteadvust.

9. sajandi lõpul ei olnud tänapäeva Setomaa veel ühe nime, ühe keskuse ega ühe halduspiiriga määratletav maa. Selle ala asustus kujunes järvede, jõgede, kõrgemate liivaste seljakute ja metsaste orgude järgi. Pihkva järve lõunakallas, Värska laht, Piusa ning teiste Peipsi–Pihkva vesikonda suubuvate jõgede ümbrus sidusid siinsed külad ja talukohad ühtaegu omavahel ning suurema liikumisruumiga. Vesi oli kala-, joogivee- ja liikumisallikas, kuid samuti tee: järve kaudu pääses Velikaja alamjooksule, sealt Pihkvasse, ning edasi Novgorodi ja teiste Rusi keskuste suunas. Maismaateed kulgesid tõenäoliselt samade looduslike sõlmpunktide vahel – veekogude ületuskohtades, kõrgematel moreeniseljakutel ja kindlustatud asulate läheduses.

Selle aja rahvastikupilti ei saa lugeda välja ühestki kirjalikust nimistust. Hilisem seto enesenimetus ega Petseri ümbruse setosid tähistanud välisnimed ei ulatu 9.–11. sajandi allikaisse. Seetõttu ei ole põhjendatud nimetada kõiki toonaseid kohalikke inimesi tänapäevases tähenduses setodeks. Küll aga paikneb Setomaa selle varakeskaegse kultuuri- ja kontaktivööndi keskel, mille arengust kasvasid välja Pihkva järve lõunakaldal ja Eesti kagunurgas hiljem tuntud keelelised ning kultuurilised eripärad.

Varasemast ajast pärinevad Pihkva pikk-kääbaste kultuuri matmispaigad annavad sellele pildile sügavuse. Setomaa liivastes männikutes, muu hulgas Laossina, Suure-Rõsna ja Obinitsa ümbruses, on säilinud ümmargusi ja piklikke liivakääpaid. Neisse maeti põletusmatuse järel surnute luid, sageli mitte üksikisikuna eraldatud hauasse, vaid samasse matusepaika järjestikuste matmiste kaudu. Kääpad osutavad sellele, et siinne maa ei olnud juhuslike läbikäijate ääreala, vaid põlvkondade jooksul kasutatud asustusruum. Matmispaikade paiknemine veeteede, järvekallaste ja kõrgemate liivamaade lähedal lubab näha nende taga väikeste, kuid püsivate majapidamis- ja sugulusrühmade võrku. Pikk-kääbaste kultuuri asulakohti on raske tabada, sest need olid sageli väikesed, vähese kultuurkihiga ning võisid koosneda vaid ühest või kahest majapidamisest; nende ümber paiknes metsa, põllu, karjamaa, püügikohtade ja korilusalade majandusvöönd. (pureportal.spbu.ru)

Matmisviis ega savinõude kuju ei anna siiski iseenesest rahvanime. Pihkva pikk-kääbaste kultuuri etniline tõlgendus on olnud vaieldav: seda on seostatud slaavi, balti ja läänemeresoome rahvastikega ning nende pikaajaliste kontaktidega. Tänapäeva uurimisseis ei toeta lihtsat kujutlust, nagu oleks üks kindel rahvas teise täielikult välja vahetanud. Pigem osutavad nii materiaalse kultuuri mitmekesisus kui ka Pihkva järve ümbruse kohanimed piirkonnale, kus eri päritolu inimrühmad kohtusid, segunesid ja võtsid üksteiselt üle sõnu, esemeid, töövõtteid ning paiganimetusi. Pihkva järve idakaldal kattuvad kohati balti ja läänemeresoome päritolu hüdronüümide levialad; selline kattumine on kooskõlas varasema kontakttsooni või segaasustusega, kuid ei võimalda üksikut jõenime siduda kindla rahva ega konkreetse sajandiga. (keeljakirjandus.ee)

Tänapäeva Setomaa rahvastikulise kujunemise seisukohalt on tähtis, et pikk-kääbaste kultuur ei lõppenud järsult Rusi võimu kujunemisega. Mitmel pool Pihkva järve ümbruses jätkus matmispaikade kasutamine või kujunes nende lähistel 8./9.–11. sajandil uus matmiskombestik. See räägib eeskätt kohalikust järjepidevusest asustusruumis: inimesed ei lahkunud tervikuna vanadelt maadelt, vaid nende sidemed, elatusviisid ja kultuurivormid muutusid koos uute kontaktide ja võimusuhetega. Samas ei tähenda asustusjärjepidevus automaatselt katkematut etnilist järjepidevust. Keeled, enesenimetused, abielusidemete ring ja usulised tavad võisid mitme sajandi jooksul oluliselt muutuda. (zendy.io)

Irboska oli selle muutumise üks olulisemaid lähedasi keskusi. Tänapäeva Setomaa lõuna- ja idaosa jaoks ei olnud Irboska kõrvaline võõras linn, vaid kindlustatud asula, mille tagamaa ulatus järveäärsete ja sisemaa külade suunas. Truvori linnamäel paiknenud asula oli olemas juba 8. sajandil. Arheoloogilised leiud näitavad seal kaitserajatisi, tänavavõrku, käsitööd, relvastusega seotud esemeid ning eri päritolu kaubasuhteid. Asula elanike hulgas on arheoloogide hinnangul nähtavad nii slaavi, balti kui ka läänemeresoome kultuuritraditsioonid. See ei tähenda, et inimesed oleksid end tingimata nende nimetustega määratlenud, kuid näitab, et Irboska ei olnud ühetaolise elanikkonnaga kindlus. Ta oli ümbruskonna käsitöö-, kogunemis- ja kaitsekeskus, kus kohtusid kohalike külade saadused, liikujad ja relvastatud võimukandjad. (ras.ru)

Irboska tähtsus ei välista Pihkva veel suuremat mõju. Pihkva linnus ja asula kujunesid Velikaja ning Pihkva jõe ühinemiskohas juba varakult suuremaks keskuseks kui Irboska. 10. sajandi Pihkva kindlustatud osa ja selle ümbruse asustus hõlmasid arheoloogiliste leidude järgi märksa ulatuslikuma ala kui Truvori linnamägi. Seetõttu tõmbas Pihkva enda poole osa käsitööst, kaubavahetusest ja poliitilisest korraldusest, kuid Irboska jäi lääne- ja edelasuunalise tagamaa sõlmpunktiks. Setomaa tollased külad paiknesid nende kahe keskuse mõjuväljas eri kaugusel: järveäärsed ja Piusa suuna asulad olid veeteede kaudu hõlpsamalt seotud Pihkva järvega, Irboska kõrgustiku ning lõunapoolsete teede lähedased paigad aga Irboska ümbrusega. (ras.ru)

Kroonikapärimus asetab Irboska Rusi kujunemisloo keskmesse. „Jutustus möödunud aegadest” seob 862. aasta Irboska varjaagi Truvoriga ning nimetab kutsujatena tšuude, slaavlasi, krivitše ja vepslasi. Seda teadet ei saa võtta 862. aasta täpse sündmusprotokollina: kroonika pandi kirja palju hiljem ning jutustus korralikust vürstivõimu algusest teenis ka hilisema poliitilise korra selgitamist. Arheoloogia ei ole leidnud Irboskas otseseid tõendeid selle kohta, et paik oleks olnud varjaagi dünastia üks pealinnu või Truvori isiklik residents. Küll aga kinnitab arheoloogia, et Irboska oli 8.–10. sajandil juba tähtis kindlustatud ja mitmekesise elanikkonnaga keskus. Seega ei tõesta kroonikalugu Truvori elulugu, kuid selle taustaks olnud Irboska tähtsus ei ole väljamõeldis. (ras.ru)

Kroonikas kasutatud sõna „tšuud” ei anna samuti alust samastada seda automaatselt setodega. See oli vana vene tekstides muutliku tähendusega välisnimetus, mida võidi tarvitada eri läänemeresoome või muude naaberrühmade kohta. Ometi on oluline, et Rusi varajane poliitiline pärimus ei kujuta Pihkva–Novgorodi ruumi üksnes slaavi maana: selles on nähtavad eri keelsete ja eri päritolu elanike ühised või vähemalt vastastikku sõltuvad suhted. Tänapäeva Setomaa rahvastikulise ajaloo jaoks tähendab see, et piirkonna võimalikku läänemeresoome järjepidevust tuleb käsitleda tõsise võimalusena, mitte hilise rahvusliku kujutlusena. Samal ajal ei saa ükski kroonika termin ega üksik kohanimi tõestada otsest põlvnemisjoont varakeskaegsetest „tšuudidest” tänapäeva setodeni. (keel.ut.ee)

Veeteed tegid Setomaa ümbrusest ühendusala, mitte tupiku. Pihkva järv ühendas Velikaja suudmeala Peipsi ja Narva jõe kaudu Läänemerega; järve lõunakaldalt viisid jõed ja maismaateed ka Võhandu, Piusa ning teiste lõuna- ja läänesuunaliste ühenduste poole. 9.–11. sajandist pärinevad Skandinaavia päritolu esemed ning araabia ja Lääne-Euroopa mündileiud Pihkva ja Irboska ümbruses näitavad, et kohalikud keskused kuulusid kaugete kontaktide võrku. See ei tähenda, et iga Setomaa külaelanik oleks puutunud kokku välismaiste kaupmeestega või kasutanud hõbemünte. Tõenäolisem on, et kauged esemed ja nende väärtus jõudsid maapiirkonda vahendatult: keskuste, kohalike pealike, sõjameeste, käsitööliste ning vahetussidemete kaudu. Kohaliku majanduse alus jäi siiski loodusvarade mitmekülgne kasutamine – põllupidamine sobivamatel maadel, loomakasvatus, kalastus, küttimine, metsasaaduste kogumine ning käsitöö. (lake.peipsi.org)

Rusi poliitilise võimuruumi kujunemine muutis sellise asustusala tähendust. 9. sajandi lõpul ja 10. sajandil ei tähendanud kuulumine Rusi mõjuvälja veel ühtlaselt korraldatud haldust ega igapäevast ametivõimu igas külas. Võim väljendus esmalt keskuste, sõjalise kaitse, andamite kogumise, liiklusteede kontrolli ja vürstivõimuga seotud vahendajate kaudu. Pihkva ning Irboska ümbruse elanike jaoks võis see tuua kaasa kohustusi, mida kandsid maa harijad, püüdjad ja muud kohalikud majapidamised, kuid selle perioodi allikad ei võimalda määrata, milliseid andameid nõuti tänapäeva Setomaa igast külast või kuidas koormus perede vahel jagunes. Veel vähem võimaldavad need kõnelda setodele kehtinud erikorrast. Tõendatud on pigem see, et piirkond sattus järk-järgult Pihkva kaudu Rusi poliitiliste ja majanduslike sidemete sisse, säilitades samal ajal hajusa maa-asustuse ning kohalike kogukondade igapäevase tegutsemisruumi.

11. sajandil tihenesid sidemed Pihkvaga ning Irboska kindlustati senisest selgemalt. Truvori linnamäe asulas eraldati 10. sajandi lõpu või 11. sajandi alguse paiku puidust kindlustatud sisemine osa; muutus kõneleb kasvavast vajadusest kaitsta keskust ja kontrollida selle juurde koondunud inimesi ning varasid. Lähiküladele tähendas see ühelt poolt turvapaiga ja turu lähedust, teiselt poolt keskuse suuremat võimet nõuda toitu, tööjõudu või sõjalist toetust. Kohalike inimeste suhe linnusega ei olnud ainult allumine: kindlus püsis ümbruskonna töö, varustuse, teabe ja liikumise najal. Selle tagamaa inimesed kasutasid keskusi oma kaupade vahetamiseks, vaidluste lahendamiseks, ohu korral varjumiseks ning kaugemate sidemete loomiseks. (archaeolog-ru.academia.edu)

Novgorodiga sidus Pihkva maad Rusi ühine poliitiline ruum, veeteede võrgustik ja vürstivõimu korraldus. Kuid 1136. aastani ei olnud Pihkva ega Irboska pelgalt Novgorodi äärealad selles hilisemas tähenduses, mille andis neile Novgorodi vabariigi aeg. Kohaliku rahvastiku jaoks oli määravam keskuste vahetu lähedus: Pihkva kui kasvav linnaline sõlm, Irboska kui kindlustatud tagamaakeskus ning Peipsi–Pihkva veestik kui tee eri maade inimeste, kaupade ja sõnumite liikumiseks. Petseri ei olnud selles ajajärgus veel linn ega kloostrikese; Petseri asula kujunes alles palju hiljem, 15.–16. sajandil kloostri ümber. Seetõttu tuleb 9.–11. sajandi Setomaa asustuslugu kirjutada eeskätt Irboska, Pihkva järve, kohalike matmispaikade ja külavõrgustiku kaudu, mitte hilisema Petseri keskuse tagantjärele projitseerimisega minevikku. (eha.ee)

Selle ajajärgu kõige kindlam järeldus on, et tänapäeva Setomaa alal elasid püsivaid maastiku- ja sugulussidemeid hoidnud kogukonnad, kelle maailm ei piirdunud ühe küla ega ühe keelega. Nende matmispaigad, asustuse paiknemine ja lähedaste keskuste leiumaterjal osutavad kohaliku järjepidevuse ning mitmesuunaliste kontaktide koosmõjule. Setode hilisema kultuuriruumi juuri võib otsida just sellest mitmekihilisest piirialast, kus läänemeresoome, slaavi ja tõenäoliselt ka balti päritolu rahvastikud ei seisnud üksteisest rangelt lahus, vaid kujundasid sajandite jooksul ühist, ent sisemiselt erilaadset Pihkva järve lõunaruumi.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas

9. sajandi lõpul ja 10.–11. sajandil sõltus tänapäeva Setomaa alal elanud kogukondade toime­tulek suurel määral aastaajast. Põld andis vilja ainult siis, kui kevadine sulamine, külv, suvesoojus ja sügisene küpsemisaeg sattusid soodsasse järjestusse. Üksnes aasta keskmine temperatuur ei otsustanud veel midagi: sama saatuslikud võisid olla hiline lumi, kevadine öökülm, liiga kuiv suvi, lakkamatu vihm või varane sügiskülm. Metsade, järvede, soode ja kõrgemate põllumaade vaheldumine pakkus küll eri võimalusi – kala, ulukeid, metsasaadusi, karjamaid ja heina –, ent ei muutnud külasid ilmastikust sõltumatuks.

Selle aja Setomaa kohta ei ole säilinud aastate kaupa peetud ilma- ega saagiraamatuid. Kliima pikemaid muutusi saab jälgida loodusarhiivide abil, kuid need ei võimalda nimetada üksikut Setomaa küla tabanud ikaldust ega arvutada nälga surnute hulka. Ka kirjalikud teated pärinevad enamasti linnadest ja võimukeskustest, eeskätt Novgorodist. Neid ei tohi ilma täiendava tõendita käsitada otsese kirjeldusena Setomaast. Ometi näitavad nad, milliste järskude ilmastikuriskidega tuli samasse Novgorodi–Pihkva ühendusruumi kuulunud maaviljeluslikel kogukondadel arvestada.

Kõnekas on 1120. aastate lõpu kriis Novgorodi maal. Kroonika jutustab 1125. aasta tugevast tormist ja rahest, mis lõhkus ehitisi ning uputas Volhovi ääres karja. Kaks aastat hiljem, 1127. aastal, järgnesid kõrge veeseis, kaua püsinud lumi ja sügiskülm. Krooniku sõnul rikkus pakane vilja ning talivilja, nii et talvel tekkis nälg. Järgmist, 1128. aastat kirjeldatakse veel rängemana: rukis kallines äärmuseni ning linnarahvas otsis toiduks pärnalehti, kasetohtu, samblikke, taimejuuri ja hobuseliha. Kroonika teade surnukehadest tänavail ning laste loovutamisest kaupmeestele on kirjutatud katastroofi usulise seletuse raamistikus, kuid saagikahju, kõrgete hindade ja toidupuuduse seos tuleb selles siiski selgelt esile.

See teade ei tõesta, et Setomaal valitses 1127.–1128. aastal samasugune näljahäda. Novgorod oli suur linn ning tema toiduga varustamine, hinnad ja sõltuvus kaugemast viljakaubandusest erinesid külade olukorrast. Kroonika ei nimeta Irboskat, Pihkvat ega Setomaa asustusala. Samal ajal ei olnud Setomaa kliimasaareke. Pihkva järve, Velikaja, Piusa ja Irboska kaudu seotud maa kuulus põhjavöötmesse, kus lühike kasvuaeg muutis saagi eriti tundlikuks hilise lume ja sügiskülma suhtes. Novgorodi teade näitab seega kindlalt piirkonna ilmastikuriski iseloomu, Setomaa kohta aga võimalust, mille ulatust ei saa praeguste allikate põhjal täpsustada.

Küla jaoks ei tähendanud ikaldus ainult ühe sügise kehvemat leivalauda. Kui vili jäi küpsemata, vähenes ühtaegu toidutagavara ja järgmise kevade seeme. Kui külm, põud või liigne vihm rikkus rohumaid, jäi vähem heina ning karja talvitamine muutus raskemaks. Loomade hukkumine omakorda vähendas piima, liha, veojõudu ja sõnnikut, millest sõltus järgmise põlluaasta saak. Nii võis üks halb hooaeg kanduda edasi mitmesse aastasse, eriti juhul, kui sellele lisandusid haigused, tulekahju, sõjalised koormised või tavapäraste vahetus- ja liikumisteede katkemine.

Setomaa elanike toime ei rajanenud siiski ainult viljale. Kalastus Pihkva järve ja teiste veekogude ääres, küttimine, korilus, karjakasvatus ning metsasaaduste kasutamine pakkusid võimalusi, mida puhtalt põlluharimisest sõltuvatel aladel oli vähem. Need tegevused võisid toidupuudust leevendada, kuid ei asendanud täielikult teravilja ega taganud turvalisust mitme järjestikuse halva aasta korral. Eriti haavatavad olid väikese varuga majapidamised, kellel puudus võimalus seemet hoida, karja juurde soetada või kaugemalt vilja hankida.

Varakeskaegne ilmastik kujundas seega Setomaa elu rohkem aastaringi rütmi kui üksikute suurte sündmustena. Kevadine sulamine määras liikumise ja külvi aja, suvi heina ning vilja kasvu, sügis saagi ja talvevaru, talv aga selle, kas inimesed ja loomad jõudsid järgmise kevadeni. Kroonikates nähtav 1127.–1128. aasta näljakriis tuletab meelde, kui kiiresti võis halb ilm muuta tavapärase majapidamise toidupuuduseks. Setomaa kohta ei saa seda kriisi otsese näljahädana kinnitada, kuid selle piirkondlik taust avab kohalike inimeste elus keskse tõsiasja: põld, karjamaa, mets ja vesi ei olnud pelgalt maastik, vaid igapäevase turvalisuse alus.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas

Setomaa ajalooline asustusala ei moodustanud 9. sajandi lõpul ega 10.–11. sajandil omaette maakonda, valda või kindlapiirilist maad. Siinsed külad, põllud, kalapaigad ja metsad paiknesid Pihkva järve, Piusa jõe ning Irboska ümbruse ühendusteede läheduses, kuid nende sidemed ei kulgenud kõik ühes suunas. Eeskätt ala ida- ja põhjaosa kuulus Irboska ning Pihkva tagamaasse; nende keskuste kaudu jõudsid kohalikku ellu Rusi riigi ja Novgorodi võimusuhted. See ei tähendanud ühtlaselt korraldatud riigivalitsust igas külas. Võimu ulatus sõltus teedest, veekogudest, asustustihedusest, kaitsevajadusest ja sellest, kui lähedal paiknes linnus või turg.

Irboska oli selles ruumis vanem ja lähem võimukeskus kui Pihkva. Truvori linnamäel oli asustus olemas juba enne Rusi riigi kujunemist ning 10. sajandiks oli sinna koondunud kindlustatud keskus, käsitöö ja kaubavahetus. Arheoloogia näitab, et linnuse sisemisel alal ning selle kõrvalasulas ei elanud kõik inimesed samasugustes tingimustes ega täitnud samu ülesandeid. Keskusesse koondusid kaitsega seotud jõud, käsitöölised ja kaubandussidemete vahendajad; ümbruskonna külade rahvas tootis toitu, pidas loomi, haris maad, kasutas metsi ja veekogusid ning oli keskusega seotud nii vahetuse kui ka kaitse kaudu. Sellest ei saa siiski järeldada, et kogu tänapäevane Setomaa allus otseselt Irboska linnuseülemale või et kõigil kohalikel elanikel oli kindlalt määratud koht varases riigihalduses.

862. aasta kroonikajutustus Irboska kohta ei anna Setomaa ajaloolise asustusala jaoks kaasaegset haldusakti ega maksunimekirja. See on hiljem kujunenud valitsejasoo alguslugu, millest saab kindlamalt järeldada üksnes seda, et Irboskat peeti kroonika kirjapaneku ajaks vana ja tähendusliku keskusena. Olulisem on, et 9.–11. sajandi Rusi võimusuhted rajan esmajoones linnuste, teede ja veeteede kontrollile ning tagamaalt saadavale andamile ja teenistusele. Rusi maade kohta teada oleva korra järgi võidi andamit koguda valitseja või tema sõjasalga ringsõitudel; 10. sajandil kujunesid mitmel pool püsivamad kogumiskohad ja vahendajad. Kohustused ei piirdunud rahalise maksuga, vaid võisid seisneda karusnahkades, mees, vahas, toiduainetes, veos, majutuses ja kaitseabis. Irboska ning Pihkva tagamaaga seotud tänapäeva Setomaa ala elanikele tähendas sellesse võimuruumi kuulumine tõenäoliselt eeskätt võimalust, et neilt nõuti niisuguseid andameid või teenuseid ning et sõjalise ohu korral oodati nende abi ja varustust. Säilinud allikad ei võimalda siiski kindlaks teha, milliseid kohustusi nõuti üheski Setomaa külas, kui sageli neid koguti ega kuidas koormus majapidamiste vahel jagunes.

Rusi riigi kujunedes seostus Pihkva maa Novgorodi ja kaugemate vürstikeskustega. Pihkva ei olnud sel ajal veel hilisem iseseisev vabariik ega püsiv pärilik vürstiriik. Kohalikku korda kujundasid vahelduvalt vürstid, nende sõjasalgad, linnarahvas ning Novgorodi kaudu toimivad sidemed. Vürsti peamine tähendus oli sõjaline juhtimine, kohtuvõimu teostamine ja välissuhete korraldamine. Linnuse ja selle tagamaa elanikele tähendas see ennekõike kaitsekohustust, võimalikke andami- või teenistusnõudeid ning vajadust liikuda vaidluste, turu- ja kirikuasjade pärast keskuse poole. Kuid 10.–11. sajandi Setomaa külade kohta ei ole säilinud dokumente, mis ütleksid, kui suuri andameid nõuti, kellelt neid koguti või kuidas kohustus külade vahel jagunes.

Seetõttu ei ole võimalik nimetada toonaseid Setomaa elanikke ühetaoliselt maksualusteks, sõjameesteks või sõltlasteks. Osa inimesi võis olla tihedamalt seotud linnuse, veeteede või kaubavahetusega; teiste elu kulges hajusamates põllu-, metsa- ja soomaastiku külades, kus keskse võimu igapäevane kohalolek oli nõrgem. Kui Irboska või Pihkva võimukandjad nõudsid tagamaalt andamit, veoteenistust, varustust või kaitseabi, ei tähendanud see veel, et kohalikud inimesed oleksid olnud korralduseta alamad. Küla toime sõltus ühistest otsustest: põldude ja heinaalade kasutamisest, karjatamisest, teede ning sildade korrashoiust, kalapüügikohtade jagamisest, hädaabi andmisest ja ühisest kaitsest. Niisugune enesejuhtimine ei pruukinud olla kirjalikult vormistatud, kuid püsiv asustus, kalmistud ja ühiskasutuses maastik eeldasid kestvaid kokkuleppeid.

Külakogukonna mõju ei tohi siiski romantiseerida võrdse ja täielikult iseseisva rahvavõimuna. Sugulus, jõukus, vanus, sõjaline võimekus ja sidemed linnusega andsid mõnele inimesele tõenäoliselt rohkem kaalu kui teistele. Kirjalikud allikad ei nimeta 10.–11. sajandi Setomaa külavanemaid ega muid kohalikke ameteid, mistõttu ei saa hilisemate külavanemate või vallajuhtide nimetusi sellesse aega tagasi kanda. Samuti ei ole teada ühtki isikut, keda võiks kindlalt nimetada setode esindajaks Rusi või Novgorodi võimukorralduses. Seto enesenimetust ei kasutatud veel ning toonaste läänemeresoome keelt kõnelenud kohalike rühmade täpset enesemääratlust ei saa allikate nappuse tõttu taastada.

See ei tähenda, et Setomaa ajaloolisel asustusalal elanud inimestel puudus poliitiline tegutsemisruum. Nende mõju avaldus eelkõige kohaliku kogukonna tasandil: otsustes, mis puudutasid maastiku kasutust, tööjaotust, liikumisteid, vastastikust abi ja turvalisust. Keskuste võim ei saanud toimida üksnes käsu kaudu. Andami kogumine, sõjaline mobiliseerimine, kaupade liikumine ja kirikliku korra laienemine eeldasid kohalike inimeste teadmisi maastikust, teedest, varudest ja sugulussidemetest. Linnuse või vürsti nõudmiste täitmisel olid külad seega mitte ainult kohustuste kandjad, vaid ka vältimatud vahendajad, kelle koostööta jäi võim piirialal nõrgaks.

Kristluse levik lisas haldus- ja võimusuhetele uue mõõtme. Pihkva ja Novgorodi kuulumine Rusi õigeusu maailma sidus kiriku järk-järgult linnakeskuste, vürstivõimu ja kogukondliku elu korraldamisega. Ent sellest ei saa järeldada, et kogu Setomaa ajalooline asustusala oleks 10. või 11. sajandil korraga ja täielikult kirikukorraldusega haaratud. Keskustes võis kiriklik kohalolu olla nähtavam, maapiirkondades põimusid uued usuvormid pikemat aega vanemate paiksete tavade, esivanemate mälupaikade ja kogukondlike rituaalidega. Kohalike inimeste usupraktika ei olnud pelgalt keskuse õpetuse vastuvõtmine, vaid ka kohandamine oma külade, pühapaikade ja eluringi järgi.

1136. aasta tähistab eeskätt Novgorodi sisepoliitilise korra muutust, mitte järsku murret Setomaa igas külas. Novgorodi veče otsustas vürst Vsevolod Mstislavitši tagandamise ning koosolekul osalesid teate järgi ka Novgorodi alluvate linnade, sealhulgas Pihkva esindajad. See näitab, et Pihkva oli juba selleks ajaks Novgorodi poliitilise kogukonna arvestatav osa, ehkki tema kohalik eripära ja oma huvid olid olemas. Setomaa ajaloolise asustusala inimestel ei ole selles loos nimeliselt nähtavat esindajat. Nende hääl jõudis suuremasse võimuruumi tõenäoliselt üksnes kaudselt — Irboska ja Pihkva tagamaa, kohalike sidemete, teenistuse ning kogukondlike vajaduste kaudu.

Selle ajajärgu halduspoliitiline pärand seisnebki kahes üheaegses protsessis. Ühelt poolt seoti Irboska ja Pihkva tagamaa järjest tihedamalt Rusi ning Novgorodi võimusuhetega: linnused tugevnesid, sõjaline juhtimine koondus, kaubateed omandasid suurema poliitilise tähenduse ning kirikust kujunes uus ühendav institutsioon. Teisalt püsis Setomaa ajaloolisel asustusalal paiknevate inimeste igapäevane elu küla, suguluse, töö ja maastiku rütmis. Hilisemate setode esivanemate võimaliku ajaloolise järjepidevuse seisukohalt on oluline just see kohalike kogukondade kestmine: võimukeskused muutusid ja nende nõudmised ulatusid küladesse ebaühtlaselt, kuid inimesed korraldasid oma elu jätkuvalt oma põldude, veekogude, teede, kalmistute ja vastastikuste kohustuste ümber.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas
• V13 — Veebiallikas
• V14 — Veebiallikas
• V15 — Veebiallikas
• V16 — Veebiallikas
• V17 — Veebiallikas
• V18 — Veebiallikas
• V19 — Veebiallikas
• V20 — Veebiallikas
• V21 — Veebiallikas
• V22 — Veebiallikas
• V23 — Veebiallikas
• V24 — Veebiallikas

Novgorodi vabariikliku korra kujunemine 1136. aastal muutis ka Pihkva poliitilist raamistikku. Pihkva jäi Novgorodi laiemasse võimuruumi, ent tema kohalik omavalitsus, linnakogukond ja sõjaline roll tugevnesid. Tänase Setomaa alad, mis olid seotud Pihkva ja Irboska tagamaa, teede ning järveühendustega, kuulusid selle muutuse vahetusse ajaloolisse keskkonda. Allikates puuduv seto etnonüüm ei katkesta territoriaalset seost.

Pihkva ja Irboska rolli kasv tähendas, et kohalikku elu kujundasid linnuse kaitsevajadus, kaubateede turvalisus, andami- ja teenistuskohustused ning Pihkva kiriklik mõju. Neid kohustusi tuleb uurida nende adressaatide seisuse ja staatuse järgi. Ei ole alust eeldada, et läänemeresoome keelt kõnelenud elanikud moodustasid eraldi õigusliku rühma; sama staatusega maaharijatele, käsitöölistele või teenistuskohuslastele kehtis üldine kord.

13. sajandil kujunes läänes Liivimaa piiskopkondade ja Saksa ordu võimuala, idas jäid Pihkva ning Novgorod õigeusu kiriklikku ja Rusi poliitilisse ruumi. Nende vahele ei tekkinud korraga sirget, kõikjal valvatud riigipiiri. Metsade, soode ja hõredama asustuse piirkonnas oli piir sageli muutliku kontrolliga vöönd, kuid linnuste, külade, põldude ning teede juures muutus võimude vastasseis väga konkreetseks.

1240. aastal langesid kroonikatraditsiooni järgi Liivimaa vägede kätte Irboska ja Pihkva. 1242. aastal taastati nende üle idapoolne võim; samasse sõjakäikude ahelasse kuulub Peipsi lahing. Kroonikad kirjeldavad vürste, linnuseid ja vägesid rohkem kui külasid. Setomaa ajaloo jaoks tuleb neist sündmustest siiski järeldada vähemalt otsene sõjaline ohuruum: Irboska kaitses Setomaa poole viivaid teid ja tagamaad ning selle vallutamine muutis ümbruskonna võimu- ja julgeolekuolukorda. Rekvireerimiste, saagikahju, põgenemise või eluasemete hävimise ulatus tuleb kinnitada eraldi allikatega, mitte täita oletusega.

1266. aastaks oli Pihkva autonoomia jõudnud uude järku. Selle perioodi peatükis peab eraldi jälgima, kuidas Novgorodi ja Pihkva institutsioonide vahekord mõjutas läänepoolseid äärealasid, millised seisused kandsid sõjalisi või majanduslikke koormisi ning kuidas ida ja lääne kiriklik lahknemine kujundas kohalike kogukondade pikaajalist elu.

Novgorodist lahkunud Vsevolod Mstislavitši asumine Pihkva vürstiks aastail 1137–1138 näitab, et Pihkva suutis Novgorodi poliitilise kriisi ajal teha oma valiku. See oli kohaliku autonoomia oluline märk, kuid lühike valitsejaepisood ei tõenda veel püsiva iseseisva Pihkva vürstiriigi olemasolu.

Setomaa seisukohalt on sündmus tähtis seetõttu, et Pihkva vürsti sõjaline ja kohtulik roll ulatus keskuse tagamaa korraldusse. Tuleb uurida, millised tänase Setomaa alad kuulusid sel hetkel Pihkva tegelikku kontrolliruumi ja millistele seisustele võisid laieneda vürsti teenistus-, kaitse- või kohtupädevus. Etnilise nimetuse puudumine ei muuda sellist tõendatud halduslikku seost kaudseks; samas ei tohi vürsti tiitlist üksi tuletada konkreetse küla kohustusi.

Dovmonti asumine Pihkva vürstiks 1266. aastal tähistab Pihkva sisulise iseseisvumise uut etappi. Vürst oli ennekõike kutsutud sõjaline ja kohtulik juht, kelle tegevust piirasid Pihkva linnakogukond ning kohalikud institutsioonid. Seetõttu sobib ajajärku kirjeldada vürstlik-autonoomse Pihkva maana, mitte päriliku ja piiramatult monarhilise vürstiriigina.

Setomaa ajalooline asustusala paiknes Pihkva läänepoolse tagamaa ja Liivimaa piirivööndi vahel. Irboska kindlus kaitses teid ning lähiala asustust, Pihkva koondas turgu, kirikuelu ja õigusemõistmist. Neid keskusi puudutavad sõjalised, halduslikud ja majanduslikud korraldused on otsene osa nende tänase Setomaa alade ajaloost, mis kuulusid vastaval ajal Pihkva võimu- või jurisdiktsiooniruumi.

Peatüki keskne uurimisküsimus ei ole ainult see, kes kandis vürstitiitlit. Tähtsam on, kuidas jagunes võim vürsti, posadnike, veetše, kiriku ning kohalike kogukondade vahel; kes pidi andma sõjalist teenistust, tasuma koormisi või osalema linnuste ja teede kaitses; millistes kohtades peeti turgu ning kelle juures lahendati maa-, võla- ja vägivallavaidlusi. Iga norm tuleb siduda selle adressaadiks olnud seisuse või staatusega.

Piirialal elanud inimeste elu kujundasid samal ajal Liivimaa lähedus, Pihkva järve ja jõgede ühendused ning ida-lääne kaubandus. Mitmekeelsus, ülepiirilised sidemed ja eri kirikuruumide naabrus ei olnud hiline erand, vaid piiriala igapäevased kohanemisvahendid. Kohaliku elu täpsemaks taastamiseks tuleb kroonikaandmete kõrvale otsida arheoloogiat, maksukorraldust, maaomandit, kirikuvõrku ning asustusmustrit kirjeldavaid allikaid.

Kuldhordi võim Vene maade üle kujundas 13.–15. sajandi poliitilist keskkonda, kuid sellest ei tule teha eraldi Setomaa valitsemisperioodi. Pihkva ja Novgorod jäid Hordi otsesest haldusest kaugemale kui mitmed Kirde-Vene vürstiriigid. Setomaa kuulumist Kuldhordi haldusstruktuuri või vahetu maksukogu alla ei tohi väita ilma otsese territoriaalse tõendita.

Mõju oli siiski ajalooliselt oluline. Vene vürstide suhted Hordiga, tribuudikohustused, sõjaline surve, diplomaatilised valikud ja kaubateed muutsid jõuvahekordi, mille sees tegutses ka Pihkva. Tööperiodiseeringus võib mõju kõige tugevama järgu paigutada ligikaudu 1259. aastast 14. sajandi keskpaigani ning laiema järelmõju umbes aastani 1480. Need piirid on analüütilised, mitte Setomaal toimunud ühe valitsejavahetuse kuupäevad.

Setomaa peatükis tuleb küsida, kas Pihkva kohustused ja sõjalised valikud suurendasid kohalike elanike maksu- või teenistuskoormust, muutsid kaubateede suunda, mõjutasid linnuste kaitset või põhjustasid rännet. Vastus peab tuginema Pihkva ja kohalike allikate tõendusahelale. Üldisest Hordi ülemvõimust ei saa automaatselt tuletada ühe Setomaa küla makse ega igapäevakogemust.

14. sajandil tugevnes Pihkva iseseisev poliitiline positsioon. 1348. aastat kasutatakse tavaliselt Novgorodist sõltumatuse formaalse tunnustamise piirina, ehkki Pihkva vabariiklik kord ja tegelik iseseisvus kujunesid järk-järgult ning Bolotovo kokkuleppe täpne aeg ja tähendus vajavad allikakriitilist käsitlust. Keskaja inimesed kõnelesid ennekõike Pihkva maast.

Irboska jäi Pihkva läänepoolseks sõltlaslinnaks ja kindluseks. Tänase Setomaa eri osad olid seotud Pihkva järve, Piusa, Irboska tagamaa, pogostite ja teiste kohalike sõlmpunktidega. Seal, kus halduslik või kohtulik kuuluvus Pihkva maale on tuvastatud, on Pihkva üldine õiguskord otsene Setomaa ajaloo allikas ka ilma Setomaa või setode nimetuseta. Normi ei rakendata kõigile elanikele ühetaoliselt, vaid selle adressaadiks olnud seisustele ja õiguslikele staatustele.

Pihkva kohtukiri avab selle ühiskonna institutsionaalset elu. See käsitleb vürsti ja posadniku kohut, kohtuteenistujaid, tunnistajaid, maa- ja veevaidlusi, laene, panti, pärimist, abikaasade vara, käsitöölisi, palgatöölisi ning sõltuvaid maaharijaid, sealhulgas izornikuid. Need sätted kirjeldavad Pihkva õigusruumi ette nähtud korda, mitte automaatselt iga küla tegelikku kohtupraktikat. Setomaa puhul tuleb seetõttu eristada kolme tasandit: normi kehtimine Pihkva võimu alla kuulunud territooriumil; konkreetse inimese seisuslik kuulumine normi adressaatide hulka; ning säilinud tõend normi tegelikust rakendamisest.

Pihkva ei olnud küladele ainult maksude ja kohustuste allikas. Linn oli turg, käsitöö- ja usukeskus, Irboska sõjaline ja kohalik sõlmpunkt. Piirialal oli mitmekeelsus praktiline oskus, mis võimaldas kaubelda, suhelda võimuesindajatega ja liikuda eri mõjualade vahel. Külaelu püsis samal ajal seotud põldude, niitude, metsade, kalastuskohtade ning sugulussidemetega.

Õigeusu kiriklik mõju seostas piirkonda Pihkva ja Novgorodi vaimulike keskustega. Irboska Püha Nikolai kiriku kohta on kirjalikke teateid 1340. aastast. Külade usuelu ei muutunud kõikjal ühes rütmis: kiriklikud pühad, pühakute austamine ja surnute mälestamine põimusid kohalike tavadega. Setode hilisemat õigeusklikku kultuuriruumi ei saa taandada ühele ristimisele ega ühele misjonärile.

1473. aastat peetakse Petseri kloostri tavapäraseks asutamisaastaks, mil pühitseti koobaskirik. Klooster kujunes Pihkva ja Irboska vahel uueks usuliseks ning majanduslikuks keskuseks. Tema maad, tööjõuvajadus, palverännakud ja vahetussuhted mõjutasid ümbruskonna elanikke nende seisuse ja konkreetse kohustussuhte järgi. Kloostri hilisemast pärimusest tuleb eristada 15. sajandiga samaaegseid tõendeid.

1510. aastal lõpetas Moskva suurvürst Vassili III Pihkva poliitilise iseseisvuse. Veetše ja senine vabariiklik otsustusruum kaotati ning Pihkva maa koos Irboska ja selle tagamaadega liideti Moskva juhitud Vene riigiga. Setomaa nende alade jaoks, mis kuulusid Pihkva haldus- ja kohturuumi, oli see otsene võimuvahetus, mitte kaudne naabermaa sündmus.

Muutus oli kõige nähtavam valitsemise tipus ja ametnike korralduses. Kohalik elu ei vahetunud ühe päevaga: Pihkva jäi turu- ning kirikukeskuseks, Irboska kindluseks ja Petseri kasvavaks kloostripaigaks. Külaelanike põllud, kalastuspaigad, teed, sugulussidemed ning kohalikud kohustussuhted jätkusid, kuid neid hakati üha enam raamima Moskva keskse võimu huvid ja teenistuskorraldus.

Õiguse uurimisel tuleb jälgida, millised Pihkva kohtukorra normid püsisid, millised asendusid Moskva üldiste seaduste ja ametnike praktikaga ning kuidas muutus kohtute tegelik kättesaadavus äärealal. Normi seos kohalike setode esivanematega sõltub nende territooriumist ja seisusest, mitte sellest, kas seadus nimetas nende etnilist kuuluvust. Samuti ei saa kogu elanikkonnale omistada ühetaolist talupoja- või kloostrisõltlase staatust.

Petseri kloostri mõju kasvas. Korneliusest sai kloostriülem 1529. aastal ning tema aega seostatakse ulatusliku ehitustegevuse, kloostri majandusliku tugevnemise ja õigeusu kinnistumisega. Neid protsesse tuleb käsitleda pikema kohaliku usulise muutusena, mitte ühe inimese korraldatud setode ühekordse ristimisena.

1547. aasta Ivan IV tsaariks kroonimine tähistab järgmise perioodi algust. Selleks ajaks oli Setomaa Pihkva-poolne ruum kindlalt Moskva juhitud riigi loodepiiril, kus kohalikku elu sidusid korraga keskriigi võim, klooster, Irboska kaitsesüsteem ja Liivimaa lähedus.

Ivan IV kroonimine tsaariks 1547. aastal andis Moskva juhitud Vene riigile tsaaririigi ametliku kuju. Pihkva, Irboska ja Petseri jäid läänepiiri haldus-, kiriku- ning kaitsesüsteemi. Tänase Setomaa selle võimuruumiga kattunud territooriumil puudutas riiklik korraldus elanikke nende seisuse, maa- ja teenistussuhte ning elukoha järgi; setode nimetuse puudumine tsaaririigi dokumentides ei tee seda seost kaudseks.

Petseri klooster oli ühtaegu vaimulik keskus, maaomanik, majanduslik majapidamine ja piiri kaitsepunkt. 16. sajandi keskpaigas kindlustati seda kivimüüri ja tornidega. Kloostri ümbrusse paigutatud sõjamehed ning kasvav liikumine aitasid kaasa Petseri asula kujunemisele. Kohalike elanike suhe kloostriga võis hõlmata maad, renti, andameid, tööd, kaubavahetust ja usuelu; iga küla või pere tegelik kohustus tuleb tuvastada eraldi maa- ja haldusallikatest.

Liivi sõda 1558–1583 muutis piirkonna pikaajaliseks sõjatandriks. Väed kasutasid teid, linnuseid ja varusid; seetõttu tuleb sõjakroonikate kõrval otsida andmeid rekvireerimise, põldude mahajäämise, kariloomade kaotuse, põgenemise, vangiviimise ja asustuse taastamise kohta. Need ei ole üksnes oletatavad taustateemad, vaid uurimisküsimused, millele tuleb vastata kohalike või piirkondlike allikatega.

Kloostriülem Korneliuse aeg 1529–1570 seostub kloostri ehitamise ja mõju kasvuga, kuid tema hukkamine Ivan IV käsul näitab ka vaimuliku keskuse sõltuvust tsaarivõimust. Kloostritraditsiooni väiteid õigeusu levitamisest tuleb võrrelda kirikute, koguduste, matmispaikade ja kohalike usukommete pikaajalise arenguga.

1581. aastal jõudsid Stefan Báthory väed Petseri alla. Kloostri kindlustus ja kaitsjad pidasid vastu, kuid ümbruskonna külad ning teed jäid vaenutegevuse mõjuvälja. Rootsi vägede lühiajalised retked 16. sajandi lõpul olid sõjalised episoodid, mitte püsiv Rootsi haldus Setomaa üle. Peatükk peab selgelt eristama kindluse ajutist hõivamist või piiramist territooriumi kestvast riiklikust valitsemisest.

1598. aastal alanud Segaduste aeg ei kaotanud Vene tsaaririiki õigusliku mõistena, kuid keskse võimu järjepidevus purunes. Valitsejad ja võimutaotlejad vahetusid, Poola-Leedu ning Rootsi sõjaline sekkumine ulatus Pihkva maale ja Petseri piirialale. Seetõttu tuleb aastaid 1598–1613 käsitleda eraldi Setomaa ajaloo peatükina.

Setomaa jaoks ei ole selle ajajärgu põhiküsimus ainult see, kelle nime kanti Moskvas valitsejana. Kohalikku elu määrasid see, kelle väed kontrollisid Pihkva, Irboska ja Petseri suunalisi teid; kellele tuli anda toitu, hobuseid või teenistust; kuhu sai sõja eest põgeneda; ning kas klooster, linnus ja külad suutsid oma varusid kaitsta. Petseri või Irboska ründamine on tänase Setomaa territoriaalse ajaloo otsene sündmus ka siis, kui kroonika ei nimeta setosid.

Kroonikad ja sõjalised jutustused kalduvad kirjeldama piiramisi, väejuhte ja jumalikku abi. Nende kõrval tuleb otsida kohaliku kogemuse tõendeid: inimeste põgenemist kloostri kaitse alla, vangiviimist, majapidamiste hävimist, nälga, haigusi, kaubanduse katkemist ning külade taastamist. Usulise seletuse ja tegeliku sündmuskäigu peab tekstis lahus hoidma.

Poola-Leedu või Rootsi väe ajutine kohalolek ei võrdu püsiva riikliku valitsemisega. Iga episoodi puhul tuleb eristada retke, piiramist, lühiajalist hõivamist, maksunõuet ja toimivat haldusvõimu. Just see eristus selgitab, miks perioodi üldnimetus on Segaduste aeg Vene tsaaririigis, mitte Setomaa Poola või Rootsi valitsemise ajajärk.

1613. aastal alanud Romanovite dünastia taastas keskse võimu, kuid piiriala ebakindlus ei kadunud kohe. Järgmise peatüki alguses tuleb seetõttu jätkata sõjalise taastumise ning 17. sajandi uute rünnakute käsitlust.

Romanovite võimuletulek 1613. aastal taastas Vene tsaaririigi keskse valitsejadünastia, kuid Pihkva–Petseri läänepiir jäi sõjaliselt ohustatuks. 1615. aasta Rootsi sõjakäik Pihkva vastu ning hilisemad piirikonfliktid hoidsid Irboska, Petseri ja nende tagamaa kaitsesüsteemi tähtsana. Välisvägede rünnakud olid ajutised sõjalised episoodid, mitte Setomaa püsiv Rootsi või Poola haldus.

Kohalike elanike jaoks tähendas taastuv riik maksude, kohtupidamise, sõjaliste kohustuste ja kirikukorralduse järjepidevamat toimimist. Neid koormisi tuleb käsitleda seisuste kaupa. Kloostri- või muu maaomaniku talupoeg, teenistuslane, vaimulik, käsitööline ja kaupmees ei seisnud võimu ees samas õiguslikus olukorras. Seto päritolu ei loonud vaikimisi eriõigust, kuid setode esivanemad allusid oma staatusele vastavale korrale samamoodi nagu teised sama staatusega piirkonna elanikud.

Petseri klooster jäi suureks usu- ja majanduskeskuseks. Selle valdustes töötati, tasuti koormisi ning toodeti põllu-, metsa- ja kalasaadusi; kloostri pühad tõid kokku palverändureid ja kauplejaid. Samal ajal säilitasid külad oma põllu-, karja-, kalastus- ja metsakasutuse ning kogukondlikud sidemed. Kloostri mõju tuleb kirjeldada konkreetsete maavalduste ja kohustuste, mitte kogu Setomaa elanikkonnale laiendatud üldistuse kaudu.

1688. aasta suur tulekahju hävitas suure osa Petseri kloostrist. Taastamine näitab keskuse majanduslikku ja usulist püsimisvõimet, kuid uurida tuleb ka seda, kuidas tulekahju mõjutas ümbruskonna tööd, varustust ning elanike kohustusi. Põhjasõda tõi 18. sajandi alguses piirkonda taas vägede liikumise, varustamisvajaduse ja sõjaohu.

1721. aasta Uusikaupunki rahu ja Vene keisririigi väljakuulutamine nihutasid riigi läänepiiri kaugele läände. Petseri ja Irboska kaotasid osa senisest vahetu piirikindluse tähtsusest. See oli kohaliku ajaloo oluline struktuurimuutus: sõjalise eesliini asemel hakkasid üha enam esile tõusma kloostri, turu, halduse ja ühendusteede rahuaegsed funktsioonid.

1721. aastal võttis Peeter I keisri tiitli ning Vene tsaaririigist sai Vene impeerium. Setomaa ajalooline asustusala jäi Pihkva haldus- ja kirikuruumi. Läänepiiri nihkumine vähendas Petseri ning Irboska vahetut sõjalist tähtsust, kuid ei muutnud piirkonda eraldatud ääremaaks: klooster, turud, teed, järv ja Pihkva sidusid külad suurema majandus- ning võimuruumiga.

18. sajandil oli Petseri klooster jätkuvalt vaimulik keskus ja suur majapidamine. Selle maadel elanud või töötanud inimesed kandsid oma staatusele vastavaid koormisi. Katariina II 1764. aasta sekularisatsioon võttis kirikuasutustelt suure osa maavaldustest ning muutis ka Petseri kloostri majanduslikku alust. See ei tähenda ühetaolist muutust kõigile setodele: iga küla elanike õiguslik seisund enne ja pärast reformi tuleb määrata maaomandi ning haldusallikate järgi.

1782. aastal sai Petseri maakonnalinna õigused ja sinna rajati vastavad valitsemisasutused. Petseri maakond kaotati 1796. aastal ning 1802. aastast oli Petseri Pihkva kubermangu koosseisuväline linn. Haldusreformide mõju ulatus kohtupidamise, maksukogumise, nekrutivõtmise ja asjaajamise kaudu ka ümbruskonna küladesse, kuigi vanad turu-, koguduse- ja sugulussidemed püsisid.

Setomaa külaelu ei olnud mõisakeskne samal kujul nagu paljudes Eesti- ja Liivimaa piirkondades, ent sellest ei järeldu kohalike talupoegade üldine vabadus. Kloostri-, riigi- ja teiste talupoegade õigused ning kohustused tuleb lahutada. Põllunduse kõrval olid tähtsad karjakasvatus, kalapüük, metsasaadused ja käsitöö. Pihkva järve, Värska lahe ja Piusa ümbruses sidusid veekogud toidumajandust, paastukalendrit, turgu ning liikumist.

Kirikuvõrk tihenes ning kogudused, kirikud ja kabelid kujunesid kohaliku elu keskpunktideks. Seal ristiti, abielluti ja maeti, kuulutati korraldusi ning kohtuti kaugemate külade inimestega. Kirikuslaavi jumalateenistuskeel, vene asjaajamiskeel ja seto kodune kõnekeel lõid mitmekeelse elukeskkonna. Õigeusu tavad põimusid kohalike pühapaikade, mälestamise, paastude, pühade ja laulupärimusega.

19. sajandil muutusid setod välistele vaatlejatele üha nähtavamaks. Ametnikud, vaimulikud, etnograafid ja Eesti rahvusliku liikumise tegelased kasutasid eri nimetusi, sealhulgas полуверцы, „poolusulised“, „tšuudid“ ja „setud“. Need terminid tuleb säilitada allika sõnakasutusena, mitte võtta neutraalseks enesemääratluseks. 1897. aasta rahvaloendus ei käsitlenud setosid eraldi rahvusena; emakeeleandmed aitavad hinnata eesti- ja setokeelse elanikkonna ulatust, kuid vajavad külade ning haldusüksuste kaupa analüüsi.

Sajandi teisel poolel laienes koolivõrk ja riiklik asjaajamine. Õpe oli valdavalt venekeelne ning kiriku mõju haridusele tugev. Haridus suurendas osa noorte lugemisoskust ja võimalust suhelda ametiasutustega, kuid seto keel püsis eeskätt kodus, külakogukonnas ja suulises pärimuses. Teede, posti, turusuhete ja suurema liikuvuse kõrval tuleb edaspidi süstemaatiliselt uurida hindu, palku, saagikust, nälja- ja haiguspuhanguid, talude suurust, loomade arvu ning sõjaväeteenistuse mõju peredele.

1917. aasta revolutsioonid lõpetasid keisririigi ja avasid Setomaal uue võimukriisi. Side Pihkva kubermangu, õigeusu kiriku ning impeeriumi institutsioonidega ei katkenud ühe päevaga, kuid senine riigikord oli lõppenud. Järgnevate aastate sõjad ja piirilepped kuuluvad juba järgmisse perioodi.

19. sajandi lõpuks elas Setomaa seto rahvastik tiheda külavõrgustikuna Pihkva kubermangu lääneosas, Petseri kloostri ja Irboska ümbruse, Pihkva järve ranniku ning Liivimaa piiri vahel. Seda ruumi ei saa siiski tõmmata ühe haldusjoone sisse. Setode asuala ulatus Petseri, Irboska, Slobodka ja Pankjavitsa valla maadele, kuid neis valdades elas kõrvuti ka venelasi, Liivimaalt tulnud eestlasi, lätlasi ja teisi väiksemaid rühmi. Petseri linn ning Irboska alevik olid eeskätt mitmekeelsed turu-, kiriku- ja halduskeskused, mitte seto külad. Setomaa süda asus külades, kus põllud, karjamaad, metsaservad, tsässonad, kalmistud ja pühateed sidusid inimesed oma nulgaga.

Setode arvu kohta ei anna 19. sajandi lõpu statistika üht lõplikku vastust, sest Vene riigi loendused ei küsinud rahvuskuuluvust tänapäevases mõttes ega kasutanud setode enesenimetust. Ametlikes ja kohalikes venekeelsetes tekstides nimetati setosid sageli pooleusulisteks ehk полуверцы. See oli väljast antud nimetus, mis sidus keelelise erinevuse õigeusuga ning ei kirjelda neutraalselt setode enesemääratlust. Teised allikad rääkisid „õigeusu eestlastest” või lihtsalt eestlastest; niisuguste rühmade hulgas oli aga ka mujalt Pihkva kubermangu asunud eesti talupoegi. Seetõttu ei saa kõiki statistikas eestikeelse emakeelega või õigeusklikeks eestlasteks märgitud inimesi automaatselt setodeks pidada.

1890. aastal hindas Jüri Truusmann setode arvuks Pihkva kubermangu lääneosas 12 289 inimest. 1897. aasta ülevenemaaline rahvaloendus registreeris Pihkva maakonnas 17 725 eesti emakeelega inimest; nende seas olid setode kõrval ka luterlikud ja õigeusklikud eestlased, kes ei kuulunud Setomaa põlisasustusse. Hilisemates tõlgendustes on rahvaloenduse andmetest eristatud umbes 16 300 õigeusu eestlast, kelle hulka kuulus suurem osa setodest. Need arvud ei ole omavahel vastuolus niivõrd rahvastiku kiire kasvu, kuivõrd eri määratluste tõttu. Truusmanni hinnang lähtus setode asualast ja kohalikust vaatlusest, rahvaloendus aga emakeelest ning usulis-halduslikest kategooriatest. Sajandivahetuse Setomaa setode arvu võib seepärast kirjeldada kui vähemalt kaheteistkümne ja tõenäoliselt ligi kuueteistkümne tuhande inimese suurust rahvastikku. See oli väike rahvas suure impeeriumi äärel, kuid oma asualal arvukas ja kultuuriliselt tihe kogukond.

Setomaa ei olnud hõredalt üksikute taludega maa. Külad paiknesid sageli kobaratena, majapidamised lähestikku ning põllu- ja heinamaad külade ümber ribadena laiali. Selline asustusviis tähendas, et igapäevane elu oli paratamatult ühine: maade kasutamine, teede korrashoid, karjatamine, tööde ajastamine ja pühade pidamine nõudsid külarahva kokkuleppeid. Külakogukond ei olnud üksnes halduslik üksus, vaid suguluse, vastastikuse abi ja ühise mälu ruum. Inimese kuulumist määras sageli kõigepealt oma küla ja nulk, alles seejärel vald või kubermang.

Suuremate ja mõjukamate seto asustuskeskuste hulka kuulusid Obinitsa, Vilo, Saatse, Värska ja Mikitamäe ümbruse külad ning Petseri ja Irboska tagamaade tihedad seto külarühmad. Obinitsa oli oluline nii asustuse kui ka hiljem kujunenud hariduselu poolest; Saatse ja Värska sidusid külaelu kirikupühade, kalmistute ja järveäärsete liikumisteedega. Vilo ning Petseri-tagused külad paiknesid lähemal kaubateedele ja linnale, kuid säilitasid samal ajal setokeelse külakeskkonna. Irboska ümbruses oli seto ja vene asustus läbipõimunum ning keelte ja tavade kokkupuude igapäevasem. Suuri külasid ei tule siiski kujutleda alevitena. Ka rahvarohkes külas jäi põhiliseks talumajapidamine, mille toime sõltus peretööst, karjast, põllulappidest ja küla ühisest maakorraldusest.

Setode sotsiaalset seisundit määras ennekõike talupoeglik eluviis. Suurem osa setosid elas maal ning kuulus Vene impeeriumi talurahva hulka. Nende varasem seos Petseri kloostri maadega oli jätnud kohaliku ajaloo ja mälestuse sisse sügava jälje, kuid 19. sajandi lõpu seto talupoega ei saa lihtsalt nimetada kloostritalupojaks. Kloostri majanduslik mõju püsis, kuid talurahva õiguslik seisund oli sajandi jooksul muutunud. Setode maaelu iseloomustasid küla ühismaa, talude vahel jagatud põllu- ja heinamaalapid ning perioodilised maajagamised. Perekonna suurus mõjutas seega otseselt tema tööjõudu ja võimalust maad harida, kuid ka seda, kui palju maad küla jaotuses kasutada anti.

Niisugune maakorraldus pakkus teatavat kaitset täieliku maata jäämise eest, kuid ei muutnud elu jõukaks ega muretuks. Maalappe oli palju, need võisid paikneda üksteisest kaugel ning talude maa oli sageli killustunud. Rahvastiku kasv tegi maa nappuse üha tuntavamaks. Sajandivahetusel suundus osa setosid teenistusse, kauplema või mujale Venemaa avarustesse uut maad otsima. Rändamine ei tähendanud tingimata sideme katkemist kodukülaga: paljudel juhtudel jäid maha sugulased, maaosad, pühapaigad ja pärimisõigused. Setomaa küla oli korraga paikne ja liikuv maailm.

Võrdlus kohalike venelastega peab olema ettevaatlik. Vene elanikkond ei moodustanud Setomaal ühtset sotsiaalset kihti: Petseri linnas oli kaupmehi, käsitöölisi, ametnikke ja vaimulikke; külades elasid talupojad, kelle majanduslik olukord võis seto naabrite omast nii erineda kui ka sarnaneda. Mõlemad rahvad puutusid kokku sama kubermangu maksude, sõjaväekohustuse ja talurahva halduskorraldusega. Erinevus seisnes sageli mitte seisuses, vaid keeles, koolivõrgus, kiriklikus suhtluses ja ligipääsus ametiasutustele. Vene keelt emakeelena kõnelevatel inimestel oli lihtsam kasutada kooli, kiriku ja kohaliku valitsuse keelt. Setodel tuli samas ruumis toime tulla vähemalt kahe keele ja mitme kuuluvusega: kodune keel oli seto keel, kirikus ning ametiasjus valitses vene keel, Liivimaa piiri lähedal lisandus kokkupuude eesti kirjakeele ja luterliku koolimaailmaga.

Hariduse poolest oli vahe Setomaa ja naabruses asuva Võrumaa vahel sajandi lõpul suur. Liivimaa eesti talurahva seas oli lugemisoskus 19. sajandi teiseks pooleks laialt levinud, sest seda toetasid luteri kiriku koolikorraldus, eestikeelne trükisõna ja tihe külakoolide võrk. Setomaal oli koolivõrk hõredam, kooliskäimine vabatahtlik ning õppetöö venekeelne. Esimesed rahvakoolid olid 1850. aastatel Petseris, Irboskas ja Pankjavitsas. Hiljem lisandusid semstvokoolid ja kirikukoolid, nende hulgas Kuulja kool, Petseri koolid ning 1890. aastal avatud Obinitsa kaheklassiline kirikukool. Koolides õpetati lugemist, kirjutamist, arvutamist ja usuõpetust, kõrgemates klassides ka ajalugu, maateadust, joonestamist ja ilukirja.

Koolide olemasolu ei tähendanud veel, et haridus oleks jõudnud iga seto lapseni. Tee kooli võis olla pikk, tööjõudu vajati kodus ning vanematel tuli otsustada, kas venekeelsest õppest saadav kasu kaalub üles lapse puudumise talutöölt. Paljudes peredes jäi lugemis- ja kirjutamisoskus seetõttu üksikute meeste, kirikutegelaste, koolis käinud laste või kaubandusega rohkem kokku puutunud inimeste oskuseks. Eestikeelne lugemisoskus oli veel haruldasem. See ei tähenda, et seto küla oleks olnud teadmiste või mälu poolest vaene. Suulise pärimuse, leelo, kombestiku, pühapäevade, tööoskuste ja sugulaste kaudu edasi antud teadmiste tähtsus oli väga suur. Kirjaoskuse vähesust ei tohi võtta kui inimeste vähest mõistust ega kultuurilist tühjust; see näitab eelkõige seda, kui piiratud oli nende ligipääs riigi korraldatud venekeelsele koolile.

Sajandivahetuseks hakkas olukord siiski muutuma. Obinitsa kooli õpilaskonnas olid seto lapsed juba selges enamuses ning üksikute setode kirjad, üleskirjutused ja loetud raamatud osutavad, et haridus ei olnud küladele tundmatu. Vene keele oskus oli meestel sageli parem, sest seda nõudsid kauplemine, sõjaväeteenistus, kohtuasjad ja asjaajamine. Naised võisid kirjalikust ametimaailmast rohkem kõrvale jääda, kuid nende roll koduse keele, laulutraditsiooni, usukommete ja perekondliku mälu kandjana oli keskne. Hariduse levik ei toimunud seega ühtlaselt ega asendanud kiiresti vanemaid teadmise edasiandmise viise.

19. sajandi lõpu Setomaa oli tihedalt asustatud talurahvamaa, kus setode arv ulatus kümnetesse tuhandetesse, kuid kus ükski riiklik loendus ei osanud neid täiesti nende endi järgi nimetada. Külad hoidsid koos maad, keelt, usuelu ja sugulussidemeid. Vene riigi halduses olid setod enamasti talupojad; oma igapäevaelus olid nad aga külarahvas, setokeelse maailma kandjad ning piiriala inimesed, kes oskasid kasutada Petseri turgu, vene keelt, õigeusu pühapaiku ja sidemeid läänepoolsete eesti aladega. Nende hariduslik mahajäämus võrreldes Liivimaa eestlastega oli reaalne, kuid see ei olnud muutumatu omadus. Sajandivahetusel alanud koolivõrgu laienemine, liikuvus ja kirjalike oskuste aeglane levik valmistasid ette muutusi, mis said palju ulatuslikumaks alles pärast Setomaa liitmist Eesti Vabariigiga.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas

1917. aasta revolutsioonid lõpetasid Vene impeeriumi senise korra, kuid Setomaa ajaloolisel asustusalal ei toonud need kohe selgust selle kohta, kelle võimu alla piirkond edaspidi jääb. Seni Pihkva kubermangu koosseisu kuulunud maa paiknes Eesti rahvusliku liikumise ja Pihkva suunas kujunenud haldus- ning kirikuruumi piiril. Setode keeleline ja kultuuriline lähedus eestlastega ei muutnud seda ala automaatselt Eesti osaks; samal ajal sidusid Petseri ümbrust ja idapoolseid valdu tugevalt vene keel, õigeusu kirik, kaubandus ning senine ametiasutuslik korraldus. Revolutsioon, sõda ja rahuläbirääkimised muutsid need mitmekihilised sidemed riigipiiri küsimuseks.

Ühinemissoov revolutsiooni ajal

Veebruarirevolutsiooni järel kerkis kogu endise Vene impeeriumi lääneosas teravalt esile halduspiiride ümberkorraldamise küsimus. Eestis tähendas see muu hulgas Eestimaa ja Liivimaa kubermangu eestlastega asustatud alade ühendamist. Setomaa rahva jaoks avas uus olukord võimaluse sõnastada oma seniseid hariduslikke, keelelisi ja majanduslikke vajadusi poliitilise nõudmisena.

1. juulil 1917 vana kalendri järgi, s.o 14. juulil uue kalendri järgi, saadeti Eestimaa kubermangu maanõukogule Petserimaa eestlaste ehk setukeste palvekiri Eestiga ühendamise asjus. Sellele oli kogutud 73 allkirja. Palvekirjas ei küsitud üksnes piiri muutmist. Ühinemist „haritud Eestimaaga” seostati emakeelse kooli, kohaliku asjaajamise ja kirikuelu parema korraldamise lootusega. Nõnda väljendus selles nii rahvuslik lähedus eestlastega kui ka soov pääseda senise ääreala seisundist.

Eestimaa maanõukogu võttis küsimuse sama aasta sügisel arutusele. Ometi ei jõudnud Vene Ajutise Valitsuse ajal Petseri ümbruse liitmine Eestiga teostuda. Oktoobrirevolutsioon, bolševike võimuhaaramine ja Esimese maailmasõja rindesündmused katkestasid senise poliitilise korralduse. Setomaa tulevikku ei otsustatud enam üksnes palvekirjade ja kubermangupiiride ümberjoonistamise kaudu, vaid seda hakkasid määrama sõjaväed ning nende järel liikuvad haldusvõimud.

Palvekiri ei tähendanud, et kogu piirkonna rahvastik oleks kõnelnud ühel häälel. Petseri ümbrus ja tulevase Petserimaa idapoolsed alad olid setu-, eesti-, vene- ja läti elanikkonnaga segane piirimaa. Ent 1917. aasta pöördumine jäi oluliseks märgiks sellest, et vähemalt osa Setomaa kohalikest tegelastest ja elanikest sidus oma tuleviku Eesti poliitilise ruumiga juba enne Eesti riigi sündi.

Saksa okupatsioon ja võimude vaheldumine

1918. aasta algul jõudis sõda Setomaa vahetusse lähedusse. Saksa vägede pealetung ja sellele järgnenud okupatsioon lõpetasid lühikeseks ajaks bolševike võimu piirkonnas. Mais 1918 moodustasid Saksa okupatsioonivõimud Petserimaa maakonna, mille tuumikuks olid Petseri alev ning Petseri, Slobodka, Pankjavitsa ja osa Irboska vallast. See oli siiski okupatsioonivõimu haldusotsus, mitte Eesti Vabariigi tegelik võimuletulek Petseri ümbruses. Saksa sõjaväeline administratsioon ei tunnustanud 24. veebruaril väljakuulutatud Eesti iseseisvust.

Saksa okupatsiooni taandumisel 1918. aasta novembris kujunes olukord uuesti ebakindlaks. Eesti Ajutine Valitsus sai küll suurema osa Eesti alast okupatsioonivõimudelt üle võtta, kuid tulevase Petserimaa alal seda üleminekut ei toimunud. Piirkonda jõudsid Nõukogude Venemaa väed ning Setomaa sattus Eesti Vabadussõja kagusuuna sündmuste keskele.

Sõja algusaeg ei olnud kohalikele elanikele üksnes kahe kauge riigi vastasseis. Võimuga vahetusid sõjaväelased, käsud, mobilisatsiooninõuded ja ametnikud. Petseri linn ning selle ümbruse teed ja raudteed omandasid sõjalise tähtsuse, sest nende kaudu kulges ühendus Võru, Tartu, Pihkva ja Irboska suunal. Külad, mis olid seni elanud oma põllutöö, kirikupühade ja laatade rütmis, jäid rinde lähedusse või koguni rindejoonele.

Eesti väed vallutasid Petseri 1919. aasta veebruari algul. Märtsis langes linn taas Punaarmee kätte, kuid 29. märtsil 1919 võtsid Eesti väed Petseri uuesti oma kontrolli alla. Linn jäi seejärel Eesti poole valdusse sõja lõpuni. Kevadised ja suvised operatsioonid kandusid Petserist ida poole; Eesti väed tegutsesid Pihkva suunal ning sügisel kindlustati positsioone Irboska ümbruses. Sõjategevuse jälgi kandsid nii Petseri linn kui ka ümbruskonna külad: väeosade liikumine, majutamine ja varustamine puudutasid otseselt kohalikku elu.

Setomaa ei olnud selles sõjas pelgalt tagala ega abstraktne piiriküsimus. Siin ristusid Eesti riigi kaitsevajadus, Venemaa kodusõja jõuvahekorrad ja kohalike inimeste igapäevane toime tulemine. Sõda muutis piirkonna tähtsaks just seetõttu, et Petseri kaudu avanes tee Pihkva suunas, kuid samal ajal oli see maa seotud Eesti kagupiirkonna teede, turgude ja sugulussidemetega.

Vaherahu ja Tartu rahu

1919. aasta lõpuks oli sõjategevus Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel jõudnud punkti, kus mõlemad pooled alustasid rahukõnelusi. Vaherahu sõlmiti 31. detsembril 1919 ning relvad vaikisid 3. jaanuaril 1920 kell 10.30. See lõpetas rindesõja, kuid piir ja riiklik kuuluvus tuli alles lepinguga kindlaks määrata.

1. veebruaril 1920 Tartus allkirjastatud rahuleping lõpetas Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahelise sõjaseisukorra. Venemaa tunnustas Eesti iseseisvust de jure ning loobus kõigist senistest suveräänõigustest Eesti rahva ja maa suhtes. Leping määras ka riigipiiri. Selle järgi jäid Eesti koosseisu Petserimaa ja Narva jõe tagused vallad. Ratifikatsioonikirjade vahetamise järel 30. märtsil 1920 jõustus leping rahvusvahelise kokkuleppena.

Tartu rahuga kujunenud piir ei järginud üksnes vana kubermangupiiri ega ka ainult keele- või usupiiri. Eesti koosseisu arvati Setomaa ajalooline asustusala, kuid ühtlasi Petseri linn ning ulatuslikke alasid, kus elas palju venekeelset ja õigeusklikku rahvastikku. Seetõttu ei saanud Petserimaad samastada Setomaaga. Setomaa oli ajalooline ja kultuuriline piirkond, Petserimaa aga Eesti Vabariigi idapiiril moodustatud maakond, mille elanikkond ja paikne minevik olid mitmekesised.

Ometi oli piirileppe tähendus Setomaa jaoks murranguline. Sajandeid Pihkva võimuruumi kuulunud ala seoti nüüd Eesti riigiga. Muutus ei toimunud ühe päevaga ega kustutanud varasemaid sidemeid Petseri, Pihkva ja Venemaa sisemaa suunas. Kuid riigi haldus, koolikorraldus, kohtud, politsei, majanduselu ja poliitiline esindatus hakkasid kujunema Eesti seaduste ning institutsioonide raamides.

Aastad 1917–1920 muutsid Setomaa asendi põhjalikult. Revolutsiooni algul oli küsimus selles, kas Pihkva kubermangu äärealal elavatel setodel õnnestub saada lähemaks Eesti haridus- ja kultuuriruumile. Sõja lõpuks oli sellest saanud rahvusvahelise rahulepinguga kindlaks määratud riigipiir. Setomaa ei astunud Eesti Vabariiki tühjale kohale: kaasa tulid õigeusu kirik, Petseri linna veneilmelisus, kohalike külade oma pärimus ja pikaajalised sidemed ida poole. Just nende erinevate pärandite keskel algas Setomaa Eesti Vabariigi aeg.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas

1920. aasta tõi Setomaale korraga rahu, uue riigipiiri ja senisest teistsuguse avaliku korra. Tartu rahuleping, mis sõlmiti 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel, jättis Setomaa koos Petseri linna ja laiemate idapoolsete aladega Eesti koosseisu. Moodustati Petseri maakond, mille keskus oli Petseri. See maakond ei kattunud Setomaaga: selle piiresse kuulusid seto külad, vene külad, segaasustusega alad ning ka läti elanikkonnaga paigad. Seetõttu tuli noorel riigil korraldada elu piirkonnas, mille usuline, keeleline ja ajalooline taust erines tuntavalt ülejäänud Eestist. (blog.ra.ee)

Setomaa jaoks ei tähendanud Eesti riigiga ühinemine üksnes võimuvahetust. Senise Pihkva kubermangu ääreala asemel sai sellest piirimaa, mille arengut peeti riiklikult oluliseks. Petseri maakonnast kujundati korraga nii idapiiri tugiala kui ka paik, kus tuli siduda eri taustaga elanikud ühise kodanikukorraga. Riigivõimu jõudmine küladesse tähendas uusi ametiasutusi, isikut tõendavaid dokumente, koole, omavalitsusi, teid ja suhtlusviise. Muutus oli kiire ning puudutas igapäevaelu palju sügavamalt, kui seda võinuks järeldada pelgast kaardijoone nihkumisest.

Uus haldusruum ja kodanikuks saamine

Esimestel iseseisvusaastatel tuli Petseri maakonnas luua halduskord, mis sobiks Eesti seaduste ja kohalike oludega. 1922. aasta vallareformiga asendati senised suured vallad väiksemate omavalitsustega. Nii muutus vallakeskus kohaliku elu nähtavamaks korraldajaks: sinna koondusid maksud, kooliasjad, rahvastikuregistrid, teede küsimused ja muud riigi ning küla kokkupuutepunktid. Setomaa küladele ei olnud see üksnes halduslik ümberjaotus, vaid senise kogukondliku elurütmi kohandamine uue riigi nõudmistega. (dspace.ut.ee)

Kõnekas märk sellest muutusest oli perekonnanimede panemine. Paljudel Petserimaa elanikel, eriti setodel, ei olnud seni ametlikku perekonnanime. Igapäevases kõnepruugis eristati inimesi ees- ja isanime, talu või küla järgi; kirikuraamatutes kasutati enamasti vene õigeusu tavale vastavaid nimekujusid. Eesti riik vajas aga kodanike arvestamiseks ühtsemat isikutunnistuse ja registri süsteemi. 1921. aasta seadusega kohustati Petserimaa ja Narva-taguste valdade elanikke võtma perekonnanime; Petserimaal tehti see töö ära sama aasta sügisest aasta lõpuni. Nime võis üldjuhul valida inimene ise, kuid tähtajaks nime võtmata jätnule võis selle määrata riigivõim. Nõnda seoti kümned tuhanded inimesed uue haldus- ja dokumendikorraga. (blog.ra.ee)

Perekonnanime saamine ei muutnud iseenesest inimese keelt, usku ega kohalikku kuuluvust. Küll aga tähistas see ajajärku, mil setode varasem küla- ja kirikukeskne identifitseerimisviis põimus riikliku kodanikukorraga. Samal ajal püsisid kõrvuti seto kõnekeel, vene kirikukeel, eesti koolikeel ning mitmesugused kohalikud nimekujud. Uus ametlik elu ei tõrjunud vana korraga kõike välja, vaid asetas selle kõrvale teise, riigi kujundatud raamistiku.

Maa, kool ja muutuv argipäev

Setomaa oli tiheda asustusega põllumajanduspiirkond, kus maa nappus ja külakogukonna vanad kasutusviisid mõjutasid tugevalt inimeste elujärge. 1920. aastatel jagati Setomaal kruntidesse endisi külade ühismaid, mida oli varem talude vahel periooditi ümber jaotatud. Maa korraldamine tõi kaasa kindlamad talupiirid ja muutis omandisuhteid, kuid see ei kaotanud üleöö vaesust ega maa vähesust. Talupidamine jäi paljudele peredele napiks ning lisasissetulekut otsiti käsitööst, hooajatööst ja kaubavahetusest. (eestijuured.ee)

Kõige nähtavamaks muutuste kandjaks sai kool. 1922. aasta rahvaloendus näitas Petseri maakonnas suurt hariduslikku mahajäämust: üle kümneaastastest elanikest ei osanud ligi pool lugeda ega kirjutada. See erines järsult ülejäänud Eestist ning selgitas, miks koolivõrgu rajamist peeti Petserimaal eriti pakiliseks. Kool õpetas lugemist, kirjutamist ja arvutamist, kuid vahendas ühtlasi eesti kirjakeelt, riiklikku ajalookäsitust ning kodanikuks olemise harjumusi. Laste kaudu jõudsid uued teadmised ja sõnad ka kodudesse. (journals.openedition.org)

Hariduse mõju ei olnud siiski ühesuunaline. Seto lapsed õppisid koolis eesti keeles, ent kodus ja külas kõneldi jätkuvalt seto keelt; paljudes paikades oli igapäevases suhtluses tähtsal kohal ka vene keel. Kooliharidus avas nooremale põlvkonnale tee edasiõppimisele, ametitesse ja laiemasse Eesti ühiskonda, kuid ühtlasi suurendas põlvkondade vahet keelekasutuses ning maailmapildis. Riigi eesmärk oli kasvatada Petserimaa lastest Eesti Vabariigi kodanikud; kohaliku elu tegelik mitmekeelsus ja õigeusuline taust seda eesmärki siiski ei kaotanud. (journals.openedition.org)

Hariduse ja seltsielu kaudu kogus uut jõudu ka seto kultuuri teadlik väärtustamine. Piirimaade Selts ning selle ümber koondunud õpetajad, rahvaluulekogujad ja kohalikud noored korraldasid kursusi, pidusid ja rahvaluule kogumist. Samuel Sommeri eestvedamisel koguti ulatuslikult seto pärimust; selle töö käigus said kirjaoskust omandanud noored ühtaegu nii oma kultuuri talletajateks kui ka uue haridusmaailma vahendajateks. Seto kultuuri hakati senisest enam nägema Eesti rahvakultuuri erilise osana, kuid see tõi kaasa ka püüde määratleda setosid eeskätt eestlaste kohaliku rühmana. (setko.ut.ee)

Õigeusu maa Eesti riigis

Setomaa kuulumine Eesti Vabariiki ei muutnud selle õigeusulist iseloomu. 1922. aasta andmeil olid üle üheksa kümnendiku Petseri maakonna elanikest õigeusklikud. Petseri klooster, Värska, Obinitsa, Saatsere, Tailova ja teiste paikade kogudused jäid inimeste usulise elu ning perekondliku mälu keskmeteks. Kirik tähendas enamat kui pühapäevast teenistust: selle juurde kuulusid ristimine, laulatus, matused, pühad, kalendritavad ja põlvkondadevaheline järjepidevus. (ra.ee)

Uue riigi ajal muutus ka õigeusu kiriku halduslik kuuluvus. Eesti õigeusu kirik kujunes Venemaa kirikuvõimust eraldi korraldatud kirikuks ning 1923. aastal siirdus see Konstantinoopoli patriarhaadi alluvusse. Petseri klooster jäi Eesti Vabariigi piiridesse ja jätkas tegevust ajal, mil Nõukogude Venemaal tabas kloostreid sulgemine ning tagakiusamine. Klooster oli Petseri linna ja kogu piirkonna tähtsaim vaimulik sümbol, kuid samal ajal ka nähtav side vene õigeusu kultuuriruumiga. (entsyklopeedia.ee)

Keele küsimus jõudis teravalt ka kirikusse. Mitmed Petserimaa kogudused olid seto-vene segakogudused ning jumalateenistuse keel ei olnud pelgalt usuline, vaid ka kogukondlik ja rahvuslik küsimus. Eesti võimud ning piirimaade tegelased püüdsid mõnes kohas eraldada setode ja venelaste teenistusi või rajada seto kogudustele oma kirikuid, kuid kõiki kavatsusi ei suudetud ellu viia. Seetõttu säilis paljudes paikades vana läbipõimunud kirikuelu, kus seto ja vene taust ei olnud alati selgelt lahutatavad. (setko.ut.ee)

Petseri kui maakonnakeskus

Petseri oli Setomaa ajalooline kauba- ja usukeskus, kuid Eesti Vabariigi ajal omandas linn ka selge maakonnakeskuse ilme. Siia koondusid maavalitsus, koolid, pangad, kauplused, ajakirjandus ja ametiasutused. Linnas kohtusid seto talupojad, vene kaupmehed, Eesti riigiametnikud, sõjaväelased, õpilased ja kloostri palverändurid. See andis Petserile iseloomu, mida ei saa taandada ühe rahvuse või ühe kultuuri linnaks. (tuna.ra.ee)

1931. aastal avatud Tartu–Petseri raudtee sidus maakonnakeskuse senisest vahetumalt Tartu ja ülejäänud Eestiga. Raudtee kiirendas inimeste, kaupade ja ajalehtede liikumist ning muutis Petseri nähtavamaks kogu riigi avalikkuses. Linnapilti lisandusid Eesti Vabariigi ajale iseloomulikud hooned ja asutused, ent kloostri müürid ning vanem tänavavõrk hoidsid alles Petseri varasema näo. 1939. aasta suur tulekahju, milles hävis ligikaudu kolmandik linna hoonetest, katkestas selle arengu valusalt juba iseseisvusaja lõpul. (tuna.ra.ee)

1920. ja 1930. aastate Setomaa ei sulanud ühtlaselt ega kiiresti ülejäänud Eestiga kokku. Eesti riik tõi kaasa kooli, omavalitsuse, uued dokumendid, maa ümberkorraldamise ja tihedama ühenduse keskusega. Samal ajal püsisid seto keel, õigeusu usuelu, külasidemed ja Petseri ümber koondunud ajalooline maailm. Selle kahekümne aasta suurim muutus seisneski mitte kohaliku eripära kadumises, vaid selles, et Setomaa hakkas oma seniseid tavasid elama Eesti Vabariigi raamides. See areng katkes järsult 1940. aasta juunis alanud Nõukogude okupatsiooniga.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas

1940. aasta suvel lõppes Eesti Vabariigi riiklik iseseisvus ning Petserimaa koos Setomaa ajaloolise asustusalaga allutati Nõukogude Liidu võimule. Senine elu ei katkenud üleöö, kuid selle korraldav raam muutus kiiresti. Eesti riigi asutused asendati nõukogude võimuorganitega, kohaliku ühiskonna senised eestvedajad sattusid surve alla ning majandus- ja kultuurielu hakati juhtima keskuse korralduste järgi. Talude, kaubanduse, ühenduste ja koguduste ümber kujunenud maailm, mis oli kandnud Setomaa külaelu kahe maailmasõja vahel, ei saanud enam endisel kujul jätkuda.

Setomaa ei olnud neil aastail ühetaoline ruum. Petseri linn ja segaasustusega idaosa olid tihedamalt seotud Pihkva ning Venemaa linnadega; läänepoolsetes seto külades olid sidemed Võru- ja Tartumaaga tugevamad. Kõiki neid paiku ühendas siiski Petserimaa haldus- ja majandusruum ning Petseri kui kiriku-, kooli-, turu- ja ametikeskus. Sõda ning sellele järgnenud piirimuutus lõhkusid selle terviku.

Sõja-aastad

Esimese nõukogude aasta kogemus jäi lühikeseks, kuid rängaks. Poliitilised vahistamised, repressioonide hirm ja 1941. aasta juuniküüditamine puudutasid ka Petserimaad. Inimeste saatust kujundasid sageli asjaolud, mille üle neil endil puudus mõju: varanduslik seisund, varasem teenistus, sidemed Eesti riigiga või üksnes võimude kahtlustus. Nõukogude mobilisatsioon viis mehi sõjaväkke ja tagalasse; paljud pered jäid teadmatusse, kuhu lähedased olid viidud ning kas nad tagasi tulevad.

Saksa–Nõukogude sõja puhkemine 1941. aasta juunis muutis piirkonna taas sõjatandriks. Suvel jõudsid Saksa väed Petserimaale ja algas ligi kolm aastat kestnud Saksa okupatsioon. Kohalikule rahvale ei tähendanud võimuvahetus rahu ega vabanemist vägivallast. Sõjaväe vajadused, rekvireerimised, tööjõunõuded ja mobilisatsioonid ulatusid küladesse. Sõja käigus kisti Setomaa inimesed eri armeede ja võimude teenistusse: osa oli juba Nõukogude poole mobiliseeritud, osa sattus Saksa sõjaväe või selle abiteenistuste käsutusse. Paljude meeste sõjatee kulges kodukohast kaugel ning nende perekondade jaoks tähendas sõja lõpp sageli alles pikka ootust, teadmatust või leina.

Sõda kahjustas ka argist elukorraldust. Liikumine muutus ebakindlaks, kaubavahetus katkendlikuks ning talutöö sõltus järjest enam sellest, kas peres jätkus tööjõudu, loomi ja seemnevilja. Külad olid harjunud toime tulema nappuse ja kõrvalisusega, kuid sõjaaegne puudus oli teistsugune: seda saatsid vägivalla võimalus, võõraste vägede liikumine ja teadmatus, kus kulgeb rinne järgmisel nädalal või kuul.

1944. aasta suvel ja sügisel taandus Saksa võim ning Nõukogude väed vallutasid Eesti ala uuesti. Setomaa jaoks ei tähendanud see lihtsalt 1940. aasta olude taastumist. Sõda oli muutnud inimesi, asulaid ja riikidevahelisi jõuvahekordi; peagi muudeti ka piirkonna halduslikku kuuluvust.

Petserimaa jagamine

Sõjajärgse ümberkorralduse kõige kauem mõjuv tagajärg oli endise Petseri maakonna lõhkumine. Aastatel 1944–1945 arvati suurem osa Petserimaast koos Petseri linnaga Vene NFSV koosseisu. Petseri rajoon liideti vastloodud Pihkva oblastiga. Eesti NSV-sse jäi Petserimaa lääneosa, sealhulgas Värska, Mikitamäe, Meremäe ja Saatse ümbruse seto külasid, kuid endist maakonda enam ei taastatud.

See ei olnud Setomaa ajaloolise asustusala jagunemine rahvus- või keelepiiri järgi. Mõlemale poole administratiivjoont jäid seto külad, õigeusu pühapaigad, sugulussidemed ja ühine mäluruum. Petseri, mis oli olnud paljudele Setomaa inimestele loomulik linnakeskus, jäi nüüd teise liiduvabariigi haldusalasse. Ka Petseri klooster, piirkonna õigeusuelu keskne paik, jäi Vene NFSV poolele. Eesti NSV-sse jäänud Setomaa külade senised sidemed Petseriga ei kadunud korraga, kuid nende senine halduslik ja majanduslik alus oli kadunud.

Nõukogude Liidu sees käsitati Eesti NSV ja Vene NFSV vahelist joont halduspiirina. Ometi oli sellel kohaliku elu jaoks kaal: eri poolel kehtisid eri rajoonikeskused, ametiasutused ja majanduskorraldus. Endised Petserimaa läänepoolsed alad liideti esialgu Võrumaa koosseisu ning 1950. aastate haldusreformid paigutasid need rajoonisüsteemi. Värska ja Mikitamäe seoti Põlva rajooniga, Meremäe aga Võru rajooniga. Nii hajutati Setomaa Eesti-poolne ala veel omakorda eri halduskeskuste vahele.

Petseri rajoonis kujunes elu Pihkva oblasti ääremaa tingimustes. Sõjajärgsetel aastatel viidi seal läbi kollektiviseerimine ning 1950. aastal järgnes küüditamislaine, mis tabas Petseri, Põtalovo ja Katšanovo rajooni elanikke. Võimude silmis olid sihtmärgiks jõukamate talupoegade perekonnad, tegelike või oletatavate relvastatud vastupanu toetajate lähedased ning inimesed, kellele omistati nõukogudevastane hoiak. Setomaa ajalooline idaosa kaotas neil aastail osa oma elanikkonnast nii repressioonide, sõjakaotuste kui ka väljarände tõttu.

Kolhoosikord ja muutuv küla

Eesti NSV-sse jäänud Setomaa külades jõudis nõukogude maaelu ümberkujundamine haripunkti 1940. aastate lõpul. Talude iseseisev majandamine lõpetati kollektiviseerimisega. Maa, loomad ja töövahendid koondati kolhoosidesse; talupere töö rütm ja otsustusõigus asendusid normide, tööpäevade ning ühismajandi juhtimisega. 1949. aasta märtsiküüditamine oli selle murrangu üks rängemaid vahendeid. Küüditamise hirm, vara kaotamine ja surve kolhoosi astuda murdsid senist talukeskset elulaadi sügavamalt, kui seda suutsid teha üksnes majanduslikud korraldused.

Kollektiviseerimine ei kaotanud korraga kõiki vanu tööharjumusi. Koduaed, väike loomapidamine, metsasaadused, käsitöö ja sugulaste vastastikune abi jäid paljudele peredele tähtsaks. Ent küla sisemine tasakaal muutus. Talude jõukuse ja töövõime erinevused, mis olid varem kujundanud perede iseseisvust, kaotasid ametliku tähenduse või muutusid kahtluse põhjuseks. Senised külaautoriteedid ei pruukinud sobida uude võimukorda, kus otsustusõigus kuulus kolhoosijuhatusele, külanõukogule ja parteilisele haldusahelale.

Sõjajärgne põlvkond kasvas juba teistsuguses maailmas. Kool, ajateenistus, töökoht ja ametlik asjaajamine sidusid inimesi üha enam eesti või vene kirjakeelse avaliku ruumiga. Seto keel püsis kodudes ja külades, kuid ei saanud kooli- ega ametikeeleks. Eesti NSV poolel õpetati koolides eesti keeles, Petseri rajoonis vene keeles. See süvendas erinevust kahe haldusruumi vahel, kuigi perekondlikud sidemed ja ühine õigeusu pärand ulatusid neist üle.

Nõukogude moderniseerimine tõi maapiirkonda ka uusi võimalusi: elektrifitseerimise, paremad teed, arstiabi ja hariduse laienemise. Samal ajal kiirendas see noorte lahkumist. Õppima ja tööle mindi Võrru, Tartusse, Põlvasse, Tallinnasse, Pihkvasse, Leningradi ning kaugemalegi. Mõni lahkus ajutiselt, mõni jäädavalt. Nõnda kahanes paljudes Setomaa külades püsielanike arv, vananes rahvastik ning hõrenes igapäevane keele- ja pärimuskeskkond. Eriti valusalt mõjus see Petseri rajooni seto küladele, kus vene keele ülekaal avalikus elus ja väljaränne nõrgendasid seto keele põlvkondlikku edasiandmist.

Usk, pärimus ja kohanemine

Nõukogude riigi ateistlik poliitika puudutas Setomaad eriti tundlikult, sest õigeusk ei olnud siin üksnes kiriklik kuuluvus. Kirikupühad, kalmistud, tsässonad, ikoonid ja kodune pühasenurk kuulusid paljude perede elukorraldusse. Koguduste tegevust piirati, usuline õpetus tõrjuti koolist ning vaimulike ja aktiivsete kirikuliikmete elu allutati järelevalvele. Avalik religioossus võis tuua kaasa pahandusi koolis või töökohal. Ometi ei kadunud usk Setomaalt. Seda hoiti kodudes, kalmistupühadel, perekondlikes tavades ja neil kirikupühadel, kuhu mindi ka siis, kui ametlik kord seda heaks ei kiitnud.

Sarnaselt muutus pärimuskultuuri asend. Leelo, rahvarõivad ja rahvakombed sobisid nõukogude kultuuripoliitikasse siis, kui neid esitati rahvakunstina laval või ülevaatustel. Elava külaelu loomulikus rütmis olid need aga seotud töö, usupühade, pulmade, matuste ja sugulaste kokkusaamisega. Nõukogude aeg ei hävitanud seto laulu ega kombeid, kuid muutis nende kandmise viisi. Osa pärimusest kandus edasi koduses ringis, osa kohanes taidlusliikumise ja rahvakultuuri ametlike vormidega. Lauluemade ja vanema põlvkonna mälu tähtsus kasvas just seetõttu, et tavapärane külakeskkond hakkas hõrenema.

1960.–1980. aastatel kujunes Setomaa Eesti-poolsest osast ühtaegu ääremaa ja eripärase kultuuripärandiga paik. Riiklikus halduskeeles ei olnud Setomaal omaette tervikut, kuid inimeste mälus, keeles ja kombestikus püsis see tervikuna. Petseri rajooni setode jaoks jäi sidemete hoidmine Eesti poolega raskemaks, ent suguvõsa, kirikupühade ja hauaplatside kaudu ei katkenud see täielikult. Piirkonna jagatus oli nõukogude aastail argine, kuid mitte unustatud tõsiasi.

1980. aastate teisel poolel, mil Nõukogude Liidus nõrgenes ideoloogiline kontroll, elavnes ka seto kultuuri avalik eneseteadvus. 1986. aastal püstitati Obinitsasse seto lauluemade mälestusmärk ning 1988. aastal peeti seal leelopäev. Petseris 1987. aastal asutatud Seto Selts andis märku, et seto keelt, ajalugu ja kultuuri sooviti taas käsitleda mitte üksnes mineviku rahvakunstina, vaid elava kogukonna pärandina.

1991. aastal taastas Eesti Vabariik iseseisvuse ja Nõukogude Liit lagunes. Eesti NSV ja Vene NFSV vaheline halduspiir muutus kahe riigi vaheliseks piiriks. Sellega algas Setomaa ajaloos uus ajajärk: nõukogude ajal halduslikult jagatud, kuid veel ühise riigi sees paiknenud asustusala sai nüüd riigipiiri tõttu senisest palju järsemalt lahutatud.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas

1991. aasta augustis taastatud Eesti iseseisvus muutis Setomaa jaoks otsustavalt seni kehtinud ruumikorra. Eesti NSV ja Vene NFSV vaheline halduspiir, mis oli pärast 1944. aasta territoriaalseid muudatusi lõiganud ajaloolise Setomaa kaheks, kujunes nüüd kahe riigi piiriks. See ei tähendanud üksnes uut joont kaardil. Piir eraldas külasid, sugulasi, kirikuteid, matusepaiku ja harjumuspäraseid liikumisteid. Petseri, mis oli olnud Setomaa tähtis kiriklik, kaubanduslik ja halduskeskus, jäi Venemaa Pihkva oblasti Petseri rajooni keskuseks; Eesti poolele jäid Värska, Obinitsa, Mikitamäe, Meremäe ja Luhamaa ümbrus.

Esimestel taasiseseisvumisjärgsetel aastatel ei kujunenud uus piirikord välja üleöö. Nõukogude aja lõpul oli endiste liiduvabariikide vahel liiklemine olnud võrdlemisi vaba ning inimestel olid säilinud tihedad sidemed üle halduspiiri. Riigipiiri rajamine tõi kaasa dokumentide, kontrollpunktide ja lubade maailma. Igapäevane tee sugulaste juurde, kirikupühale või turule ei olnud enam kohaliku elu loomulik osa, vaid sõltus riikidevahelistest reeglitest. Setomaa jagunemine, mis oli halduslikult alanud juba 1940. aastate keskpaigas, muutus nüüd kogetavaks ka tavainimese liikumises ja elukorralduses. Uurijad on toonitanud, et just 1990. aastatel hakkas piir senisest tugevamalt kujundama kummalgi pool elavate setode keelelist, sotsiaalset ja kultuurilist keskkonda. (pmc.ncbi.nlm.nih.gov)

Piiri küsimus oli ühtlasi Eesti riikliku järjepidevuse ja Tartu rahu pärandi küsimus. Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud piirilepped lähtusid tegelikult valvatava kontrolljoone korrastamisest ning nägid ette vaid väikseid maavahetusi. 18. veebruaril 2014 Moskvas allkirjastatud lepped pidid jõustuma pärast mõlema riigi ratifitseerimist ja ratifitseerimiskirjade vahetamist, kuid seda ei ole toimunud. Seetõttu püsib Setomaa idaserval ka 21. sajandil olukord, kus tegelik piiriületus ja piirivalve tuginevad ajutise kontrolljoone korrale, mitte jõustunud kahepoolsele piirilepingule. Setomaa elaniku vaatepunktist ei ole see olnud abstraktne rahvusvahelise õiguse küsimus, vaid jätkuv elukorralduse tingimus. (riigikogu.ee)

Piirist riigipiiriks

Riigipiir ei jaganud Setomaad kaheks ühetaoliseks pooleks. Eesti poolel kujunes Setomaa osaks Euroopa Liidu välispiirist, Venemaa poolel aga Pihkva oblasti ääremaaks. Mõlemal pool jätkus maapiirkondade rahvastiku kahanemine, töökohtade koondumine suurematesse keskustesse ning nooremate inimeste väljaränne. Ent riikide erinev õigusruum, majanduslik areng ja haridusvõimalused süvendasid ajapikku erisusi.

Eesti poolel muutus piirialune asend korraga nii koormaks kui ka nähtavuse allikaks. Piirirežiim takistas vaba läbikäimist, kuid Setomaa eriline ajalugu, keel ja pärimus tõusid Eesti avalikkuses varasemast selgemini esile. Kohalikud algatused sidusid kultuurihoiu piirkonna arengu ja poliitilise esindatusega. 1993. aastal kogunes Värskas Seto Kongress, millest sai setode ühiste küsimuste arutamise ja seisukohtade kujundamise kogu. Järgmisel aastal asutati Setomaa Valdade Liit, kuhu kuulusid Meremäe, Mikitamäe, Misso ja Värska vald. Nõnda püüti halduslikult killustatud Eesti Setomaad käsitada ühise ajaloolise ja kultuurilise ruumina. (setomaa.ee)

See koondumine ei tähendanud mineviku taastamist. Petseri ja suur osa ajaloolisest Setomaast jäid teisele poole piiri ning Eesti kohalike omavalitsuste tegevus sai hõlmata üksnes Eesti Vabariigi territooriumi. Ometi oli tähtis juba see, et Setomaa nimi tuli tagasi avalikku haldus- ja kultuurikeelde. Nimi ei tähistanud enam ainult etnograafilist paikkonda või vanemat mälestust Petserimaast, vaid ka kohaliku kogukonna tahet korraldada oma elu ühistest ajaloolistest lähtekohtadest.

2017. aasta haldusreform andis sellele püüdlusele uue vormi. Meremäe, Mikitamäe ja Värska valla ühinemisel ning osa senise Misso valla külade liitmisel moodustati Setomaa vald. Uus vald alustas tööd 21. oktoobril 2017. Haldusüksuse loomine ei hõlmanud kogu ajaloolist Setomaad ega saanud seda hõlmatagi, kuid see koondas Eesti poole seto asualade suurema osa ühe omavalitsuse alla. Setomaa vald on seega tänapäevane haldusüksus, ajalooline Setomaa aga märksa avaram kultuuri- ja asustusruum, mille oluline osa paikneb Venemaal. (riigiteataja.ee)

Petseri rajoon ja kahanev kogukond

Venemaa poolel jäi setode kogukond arvult väikeseks ning selle püsimist mõjutasid eriti tugevalt väljaränne, venekeelne halduskeskkond ja haridusvõimaluste ahenemine. Nõukogude ajast säilinud eesti õppekeelega kooliharidus Petseris kandis veel mõnda aega üle piiri ulatuvat kultuurisidet. Petseri keelekoolis õpetati kuni 2004./2005. õppeaastani aineid eesti keeles; seejärel muutus kooli õppekeeleks vene keel. Seto ja eesti keel jäid alles ringitegevusse, koorilaulu, käsitöö ja kohalike kultuuriürituste keelde, kuid mitte enam tavapärase koolihariduse kandvaks keeleks. (pmc.ncbi.nlm.nih.gov)

See muutus oli sümboolselt suur. Keel püsib kõige kindlamalt seal, kus seda kasutatakse kodus, koolis, kirikus, töös ja avalikus suhtluses. Kui osa neist kasutusväljadest kaob, jääb keele edasiandmine enamasti perekondade ja üksikute kultuurikandjate kanda. Petseri rajooni setode jaoks tähendas see, et rahvuslik ja keeleline kuuluvus tuli üha sagedamini nähtavale just pidudel, lauludes, rahvarõivastes ja mälestustes. Igapäevaelu keel ning ametlik asjaajamine olid valdavalt vene keel.

Samas ei kadunud Setomaa Venemaa-poolsest osast täielikult. Petseri klooster jäi nii vene kui seto elanike jaoks mõjukaks usulise ja kohaliku identiteedi paigaks. Seto külad, perekonnanimed, kalmistud ja maastik säilitasid ajaloolise mälu ka siis, kui elanikkond hõrenes. Petseri rajooni setode kultuurist on saanud ühtaegu kohaliku pärandi osa ja väikese kogukonna enesehoiu viis. Selle kogukonna sidemed Eesti poolega on jäänud oluliseks, ehkki piiriületuse võimalused ja riikidevahelised suhted on neid korduvalt piiranud.

Pärand, mis ei mahu piirijoonele

Jagatud Setomaa keskne paradoks seisneb selles, et piir eraldas halduslikult ühe maa, kuid ei suutnud lõpetada ühise pärandi olemasolu. Seto keel, õigeusu traditsioon, laulmine, perekondlikud sidemed ja pühapaigad on vanemad kui praegune riigipiir. Eriti ilmekalt väljendab seda leelo. UNESCO kandis seto mitmehäälsuse 2009. aastal inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja ning nimetas selle kandjatena sõnaselgelt nii Kagu-Eesti kui ka Venemaa Petseri rajooni seto kogukonda. Leelo rahvusvaheline tunnustus kinnitas, et seto pärandit ei saa mõista üksnes Eesti-sisese nähtusena. (ich.unesco.org)

Eesti poolel on pärandi hoidmiseks kujunenud välja tihe kultuuriline võrgustik: leelokoorid, muuseumid, kohalike pühade ja tavade taastamine, setokeelne kirjasõna ning kogukondlikud ettevõtmised. Riiklik Setomaa kultuuriprogramm on andnud sellele tegevusele püsivama toe. Kuid pärandi elujõud ei sõltu ainult toetustest ega tunnustustest. See sõltub sellest, kas Setomaal elatakse, kasvatatakse lapsi, kasutatakse kohanimesid, käiakse kalmistutel ja peetakse meeles piiri taha jäänud sugulasi ning paiku. (kul.ee)

Pärast 1991. aastat ei ole Setomaa lugu olnud üksnes kaotuse lugu. Piir tõi kaasa valusa katkestuse, kuid sundis ühtlasi selgemini sõnastama, mis Setomaad koos hoiab. Eesti poolel tugevnesid kohalik enesekorraldus ja kultuuriline eneseteadvus. Venemaa poolel jäi setode pärand väiksema kogukonna kanda, kuid ei kadunud. Ajalooline Setomaa on seetõttu tänini jagatud maa: eri riikidesse kuuluv, eri õigusruumides elav ja eri kiirusega muutuv, ent keele, usu, mälu ja kultuuripärandi kaudu endiselt äratuntava tervikuna.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas

Setomaa kultuuriline eripära on kujunenud piirialal, kuid seda ei saa seletada pelga eraldatusega. Piirkond on sajandeid olnud ühenduses Pihkva, Petseri, Võrumaa, Tartu ja Peipsiäärsete maadega. Kaubateed, kiriklikud sidemed, sõjaväed, halduspiirid ja perekondlikud suhted tõid siia uusi mõjusid. Ometi püsis kohalikel kogukondadel oma keel, usuline eluviis ja pärimuskultuur, mille koostoimes kujunes setodele äratuntav enesetunnetus. Setomaa ei olnud suletud kultuurisaar, vaid koht, kus läänemeresoome keeleline pärand, õigeusu traditsioon ja idapoolsete naabritega läbikäimine said kohaliku kuju.

Keel ja suuline mälu

Seto keel kuulub lõunaeesti keelealasse ning on selle kõige idapoolsem ja mitmes mõttes omanäolisem kuju. Keeleteaduses on seda käsitletud nii lõunaeesti keele osana kui ka omaette keelekujuna; mõlemad vaated osutavad tõsiasjale, et seto kõne erineb märgatavalt eesti kirjakeelest ning on lähedases suguluses võru keelega. Seto keelt on kujundanud pikaajaline kõrvuti elu vene keelega. Vene laensõnu leidub sõnavaras ja kohanimedes, kirikliku elu kaudu jõudsid keelde kirikuslaavi ja vene mõjud. Need ei ole siiski seto keele välised lisandid, vaid sajandite jooksul kohanenud osa selle kõnelejate igapäevasest keelepruugist. (academic.oup.com)

Kirjakeele kõrval oli seto keele peamine kandja kaua suuline pärimus. Keel elas kodus, külatöös, pulmas, itkudes, lauludes, palvetes ja jutustustes. Sõnaosavust hinnati kõrgelt: hea kõneleja või laulik ei piirdunud päheõpitud tekstiga, vaid oskas olukorra, kuulajate ja sündmuse järgi sõnu ümber seada ning uusi värsse luua. Selles suulises kultuuris ei olnud laul ega jutt üksnes mineviku säilitamine. Nende kaudu seletati perekondlikke suhteid, hinnati tööd ja käitumist, mäletati surnuid ning kommenteeriti ka päevapoliitikat ja uusi olusid.

Seto keele kirjalik tarvitus oli 19. sajandil ja 20. sajandi alguses piiratud. Kool, ametiasutused ja trükisõna sidusid kohaliku elanikkonna kord vene, kord eesti kirjakeelega. See ei tähendanud, et seto keel oleks kadunud, kuid avalikus elus tuli sellel sageli taanduda. Rahvaluulekogujate töö tegi setokeelse pärimuse nähtavaks, ent kujundas ühtlasi seda, kuidas setosid väljaspool Setomaad vaadati. Jakob Hurda kolmeosaline „Setukeste laulud”, mis ilmus aastail 1904–1907, on tänini erakordselt mahukas allikas, kuid selle ülesehitus peegeldab ka oma aja teaduslikke ja rahvuslikke arusaamu. Laulud jõudsid lugejani valiku, kirjapaneku ja toimetamise kaudu; elavas külaelus ei olnud pärimus nii rangelt liikideks jaotatud, nagu trükiväljaanne seda paratamatult näitas. (folklore.ee)

20. sajandi jooksul muutus seto keele seisund veelgi. Eesti Vabariigi ajal laienes eestikeelne kooliharidus, Nõukogude ajal lisandus paljudes peredes vene keele tugev mõju ning pärast Teist maailmasõda lõhestas riigipiir ajaloolise Setomaa. Keele edasiandmine nõrgenes eriti seal, kus noorem põlvkond siirdus õppima ja töötama linnadesse. Ometi ei kadunud seto keel koos vanema külaühiskonnaga. Seda hakati teadlikumalt õpetama, kirja panema ja kasutama ajalehtedes, raamatutes, laululoomes ning kohalikes ettevõtmistes. Seto keele korpused ja õppematerjalid näitavad, et keel ei ole üksnes arhiivivara, vaid ka tänapäevase suhtluse ja kultuuriloome vahend. (wi.ee)

Õigeusk kohaliku elu rütmis

Setomaa usulist eripära on kõige enam kujundanud õigeusk. See eristas setosid nende luterlikest eesti naabritest, kuid ei muutnud neid vene kogukonna osaks. Õigeusu kirikukalender, pühakute mälestuspäevad, paastud, kirikupühad, kodused ikooninurgad ja surnute mälestamise kombed põimusid kohaliku keele, sugulussidemete ja külaeluga. Usk ei seisnenud ainult kirikuskäimises, vaid korraldas aasta kulgu ning tähistas inimese eluringi ristimisest matusteni.

Petseri klooster, mille rajamist seostatakse 1473. aastaga, kujunes piirkonna tähtsaks vaimulikuks ja majanduslikuks keskuseks. Selle mõju ulatus kaugemale Petseri linnast: kloostri ümber koondusid palverännakud, laadad, kiriklikud sidemed ja kohalikud mälestused. Samal ajal elas usuline praktika ka väikestes külapaikades. Tsässonid ehk külakabelid, külakalmistud ja pühapaigad sidusid suure kirikliku maailma konkreetse küla ja suguvõsaga. Neis paikades peetud palvused ja pühad ei olnud õigeusu kõrvalnähtus, vaid osa sellest, kuidas usk Setomaal kodunes. (journals.iea.ras.ru)

Setode usuelu on sageli kirjeldatud vastandusena: ühelt poolt õigeusk, teiselt poolt oletatav „muistne usk”. Selline jaotus on liiga lihtne. Rahvapärimuses säilis tõepoolest palju vanu kujutelmi, kaitsekombeid ja loodusega seotud uskumusi, kuid neid ei saa alati paigutada selgelt kristluse-eelsesse aega. Mitmed neist elasid edasi just õigeusu maailmapildis, omandades uusi tähendusi pühakute, ikoonide, kirikupühade ja surnute mälestamise kõrval. Seto usuline pärimus oli seega kihiline: kristlik õpetus ja kohalik tava ei seisnud teineteisest lahus, vaid andsid üksteisele vormi.

Seda põimumist näeb ka Peko kujus. Rahvapärimuses ja lauludes esineb Peko mitmetähendusliku tegelasena, kelle ümber on seotud viljakuse, kaitse ja setode kujuteldava kuningriigi motiive. 20. sajandil andis Anne Vabarna sellele pärimusele uue ulatuse oma laululoomes, eriti Peko-teemalistes värssteostes. Peko ei ole seepärast lihtsalt ühetaoliselt määratletav muistne jumalus ega pelk kirjanduslik väljamõeldis, vaid eri aegadel ümber mõtestatud pärimustegelane, kelle kaudu on kõneldud setode päritolust, ühtekuuluvusest ja tulevikulootusest. (folklore.ee)

Laul, itked ja lauluemad

Seto kultuuripärandi kõige tuntum osa on leelo, seto mitmehäälne laulutraditsioon. Leelo põhineb eeslaulja ja koori vaheldusel: eeslaulja alustab värsirida, koor haarab selle lõpus kaasa ning kordab rea tervikuna. Kuid leelo olemus ei piirdu selle esitusviisiga. Hea eeslaulja pidi tundma vanu viise ja vormeleid, ent samuti suutma luua uusi värsse. Nii võis laul kõnelda pulmast, töödest, perekonnast ja pühadest, kuid ka sõjast, võimust, puudusest või külaelu värsketest juhtumistest. (ich.unesco.org)

Vanemas külaühiskonnas saatis laul paljusid töid ja tähtpäevi. Pulmalaulud korraldasid keerulist üleminekut pruudi sünnikodust mehe suguvõssa; itked andsid sõnalise kuju lahkuminekule, leinale ja muutusele. Karja-, töö- ja hällilaulud sidusid laulu argipäevaga. Eriti oluline oli naiste roll, sest naiste käes püsis suur osa laulu-, itku- ja kombetarkusest. See ei tähenda, et seto laul oleks olnud ainult naiste pärusmaa, kuid just naised olid sageli traditsiooni silmapaistvamad kandjad ning laulu kaudu avaliku sõna kasutajad.

Hilana Taarka, Martina Iro ja Anne Vabarna said juba oma eluajal tuntuks väljaspool Setomaad. Nende tuntus sündis küll kogujate, õpetlaste ja lavaliste esinemiste vahendusel, kuid selle aluseks oli erakordne isiklik loomevõime. Anne Vabarnalt on jäädvustatud tuhandeid lehekülgi laule, jutte ja muud pärimust. Tema looming näitab selgesti, et seto laulik ei olnud minevikust pärit teksti passiivne hoidja, vaid autor oma suulise kultuuri raamides. Ta arendas vanu motiive, sidus neid uute sündmustega ning lõi ulatuslikke jutustavaid värssteoseid. (folklore.ee)

20. sajand muutis leelo avalikku tähendust. Kui varasem laulmine kuulus loomulikult igapäevase töö, pulma ja pühade juurde, siis lavad, helisalvestised, festivalid ja rahvakultuuriüritused tõid selle uude keskkonda. Muutus ei tähendanud tingimata traditsiooni katkemist, kuid muutis selle esitusviise ja kuulajaskonda. Leelost sai ühtaegu kogukondliku mälu kandja ning Setomaa avalik tunnusmärk. UNESCO kandis seto leelo 2009. aastal inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja; tunnustus tõi rahvusvahelist tähelepanu, kuid rõhutas ka vajadust hoida laulmist elava põlvkondadevahelise oskusena, mitte üksnes lavarepertuaarina. (ich.unesco.org)

Pärand maastikus ja esemetes

Seto kultuuripärand ei asu ainult arhiivis ega esinemislaval. See on nähtav külade paigutuses, talude õuedes, kirikutes, tsässonites, kalmistutel ja teedevõrgus. Paljude paikade tähendus ei tulene üksnes hoonest endast, vaid sinna kogunenud mälestustest: kes seal elas, kelle kalm seal on, mis pühapäeval sinna mindi, millist laulu või palvet seal peeti. Kui küla tühjeneb või hoone laguneb, ei kao üksnes aineline ese, vaid ka osa selle ümber kujunenud suhtlusest ja mälust.

Rahvarõivad ja hõbeehted on saanud Setomaa nähtavaks sümboliks. Nende pidulik kasutus väljendab perekondlikku järjepidevust, käsitööoskust ja kohalikku esteetikat. Ometi ei ole seto rõivas olnud muutumatu muistiseese. Rõivamoed, materjalid, jõukus ja võimalused on ajas muutunud ning tänapäeval kannavad rahvarõivad sageli teistsugust rolli kui talurahva igapäevaelus. Need kuuluvad eeskätt pidude, laulmise, perekondlike sündmuste ja avaliku eneseesitluse juurde. Seeläbi on neist saanud teadlikult hoitud pärand, mille tähendus sünnib igal kandmisel uuesti.

Setomaa jagunemine riigipiiriga on muutnud ka pärandi hoidmise keeruliseks. Sugulased, kalmistud, kirikud ja endised külakeskused ei paikne alati samas riigis, kuigi kuuluvad samasse ajaloolisse kultuuriruumi. Piir võib takistada liikumist, kuid ei ole kustutanud mälestust ühisest maastikust. Seetõttu on Setomaa kultuuripärand ühtaegu kohalik ja piiriülene: seda kannavad nii Eesti poolele jäänud kogukonnad kui ka Petseri rajooni setod, samuti väljarännanute järeltulijad mujal Eestis ja kaugemal.

Keel, usk ja pärimus ei ole Setomaa ajaloos eraldi nähtused. Seto keel andis kuju palvetele, lauludele ja igapäevasele kõnele; õigeusu kalender sidus külaelu aasta rütmiga; laul, rõivas ja pühapaik tegid kogukonna nähtavaks iseendale ning teistele. Just nende seoste tõttu ei ole Setomaa kultuuripärand üksnes minevikust säilinud vara. See on viis, kuidas eri aegade kogemusi mäletatakse, tõlgendatakse ja edasi antakse.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas

Setomaa ajalugu on kujunenud maa, vee ja piiride kohtumisalal. Siinne asustus ei sündinud tühjale maale ega arenenud ühe keskuse käsul. Juba varase asustusloo kalmistud, linnamäed ja asulajäljed osutavad paikade püsivale kasutusele ning kohalike kogukondade võimele siduda põlluharimine, karjakasvatus, mets, veekogud ja liikumisteed üheks eluruumiks. Pikk-kääbaste kultuuri ainestik kõneleb mitmekesiste sidemetega piirialast, kuid ei luba selle kandjaid üheselt siduda ühe rahva, keele ega hilisema poliitilise kuuluvusega. Setomaa varasem ajalugu on seega ennekõike kohalike maastike ja kogukondade järjepidevuse, aga ka muutuvate kontaktide ajalugu.

9. sajandi lõpust alates tihenesid sidemed Pihkva ja Irboska kujunevate keskustega. Rusi riigi ning hiljem Novgorodi ja Pihkva võimuruumid tõid kaasa uusi sõjalisi, kaubanduslikke ja kiriklikke seoseid, kuid lähikülade elu jäi sõltuvaks põllust, karjast, metsast ja veeteedest. Irboska oli kindlustatud keskus, kuhu koondus kaitse, teabevahetus ja liikumine. Selle müüride rajamine ja korduv kaitsmine näitavad, et ümbruskonna inimesed ei olnud üksnes võimukeskuste alamad: kindlus püsis kohalike inimeste töö, varustuse ja osaluse toel.

Pihkva iseseisvuse kasv ning Pihkva Vabariigi kujunemine muutsid Setomaa lähiruumi järjest tugevamalt korraldatud poliitiliseks ja õiguslikuks alaks. Pihkva kohtukiri annab tunnistust korrast, milles reguleeriti kohtupidamist, vargusi ja vägivallajuhtumeid, maa- ja veevaidlusi, laene, kirjalikke tõendeid, pärimist ning eri sõltuvussuhetes maaharijate kohustusi. See õiguskeel ei erista setosid omaette seisusena. Inimeste õigused ja koormised lähtusid eeskätt nende majanduslikust, perekondlikust ja õiguslikust staatusest. Samal ajal osutab seadustik sellele, kui suure kaaluga olid maa, töövahendid, võlad, perekond ning kogukonna tunnistus igapäevaste vaidluste lahendamisel.

Keskaja ja varauusaja Setomaa oli sageli sõjalise surve läheduses. Irboska ümbrust rüüstati ja piirati korduvalt; sõjad katkestasid liikumist, ohustasid külade turvalisust ning sundisid inimesi otsima varju kindlustest ja kiriklikest keskustest. Kroonikad jutustavad neist sündmustest peamiselt Pihkva linna, vürstide ja kiriku vaatenurgast, kuid nende taga tuleb näha ka ümbruskonna elanike kogemust: kaotatud saaki, katkenud teid, põgenemist, kaitsetöid ja vajadust taastada tavaline elu pärast vägivalla möödumist. Kuldhordi mõju avaldus selles ruumis eeskätt Pihkva ja teiste Vene maade sõjalise ning poliitilise surve kaudu, mitte Setomaa otsese haldusliku allutamisena.

Pihkva liitmine Moskva juhitud Vene riigiga 1510. aastal lõpetas kohaliku vabariikliku korra, kuid ei katkestanud Setomaa külade elu ega sidemeid. Võimukeskus muutus kaugemaks ja riiklik haldus tugevnes, ent kohalikku maailma kujundasid edasi maa, kogukond, kirik, teed ja lähikeskused. Petseri klooster omandas selles järjest suurema tähenduse. See oli palve- ja pühapaik, kuid ühtlasi majanduslik, liikuvus- ja suhtluskeskus: sinna tuldi kauplema, asju ajama, õppima ning kohtuma nii vaimulike, kaupmeeste kui ametivõimudega. Sõdade ajal oli klooster ka haavatav varjupaik ja kaitsekoht.

Segaduste aeg ning sellele järgnenud Romanovite tsaaririik näitasid eriti selgelt, kui hapraks võis piirialal muutuda igapäevane turvalisus. Sõjaväed, rüüsteretked ja piiramisolukorrad puudutasid Petseri ja Irboska ümbrust otseselt. Ent ka neil aegadel ei kadunud kohalike inimeste tegutsemisruum. Külade elu püsis töö, sugulussidemete, usukommete, kohaliku teadmise ja vastastikuse abi najal. Setomaa ei olnud ainult riikide kokkupõrkeala, vaid inimeste endi hoitud kodune maailm.

Vene impeeriumi ajal muutusid haldus, maakasutus, kool ja rahvastiku arvestamine senisest nähtavamaks. 19. sajandi reisikirjades nimetati Petseri ümbruse setosid välise nimetusega полуверцы. See sõna ei olnud setode enesenimetus, vaid vene vaatlejate usulise ja keelelise eristamise viis. Reisikirjad kirjeldavad Petseri ja Irboska vahelist põllumajanduslikku maastikku, keelelisi kontakte ning kohalikke tööviise, kuid neis leidub ka autori eelarvamusi ja moraliseerivaid võrdlusi. Ometi kinnitavad need, et setod olid oma keele, õigeusu ja külakultuuriga kohaliku elu nähtav osa.

20. sajandi alguse zemstvo-statistika annab Setomaa lähialade kohta juba üksikasjalikuma pildi. Petseri, Slobodskaja ja Panikovo valdades kasutati setode kohta taas nimetust полуверцы, kuid samaaegsed tabelid näitavad ka seda, kui ebatäpsed võisid ametlikud rahvastikukategooriad olla. Kohalike perede elu mõjutasid maa killustatus, eri omandivormid, hajali asustus, kõrvalteenistus ja väljaränne. Petseri vallas oli ühiskasutuses olevaid maatükke rohkesti; selline maakorraldus võis nõuda küladelt tihedat kokkuleppimist ja muuta majapidamise sõltuvaks nii naabersuhetest kui teedest. Vene kooli keeleline raskus piiras paljude setode kirjaoskuse omandamist, kuid ei tähendanud kultuurilist passiivsust: seto keel ja suuline pärimus kandsid edasi teadmisi, mälu ja kogukondlikku enesetunnet.

1917. aasta revolutsioon, sõda ja uued piirilepped muutsid Setomaa poliitilist asendit järsult. Eesti Vabariigi ajal kujunesid seniste sidemete kõrvale uued haldus- ja koolikorraldused, ent Setomaa elu ei mahtunud kunagi täielikult riigipiiri ega ametlike rahvusnimetuste raamidesse. Teine maailmasõda ja Nõukogude aeg tõid taas kaasa vägivalla, võimuvahetused, piirangud ning halduslike piiride ümberkujundamise. Pärast 1991. aastat jäi ajalooline Setomaa kahe riigi vahele jagatuks. Piir muutis liikumise, sugulussuhted, külade sidemed ja pühapaikade külastamise keerulisemaks, kuid ei kaotanud ühist kultuuriruumi.

Setomaa kestvust ei selgita üksnes selle paiknemine eri riikide servaalal. Seda on hoidnud inimeste võime elada mitme keele, usupraktika ja võimukorra vahel, säilitades samal ajal oma küla-, sugulus- ja pärimussidemeid. Seto keel, leelo, õigeusu kohalikud vormid, rõivastus, ehted, toidutavad, külad ja pühapaigad ei ole mineviku jäänused, vaid põlvkondade jooksul kujunenud viisid oma maailma mõtestada. Setomaa ajalugu on seetõttu ühtaegu muutuste, kaotuste ja kohanemise lugu ning lugu sellest, kuidas kohalikud inimesed on oma maad, mälu ja kultuuri edasi kandnud.

Setomaa külanimed kannavad maastiku, sugulaste, talude, pühapaikade, järvede, teede ja piiride ajalugu. Ühel ja samal paigal võib olla kohalik setokeelne nimi, eestikeelne ametinimi ning vene kirjakujusid, mis on tekkinud eri aegade kiriku-, mõisa-, valla- ja riigivalitsuse asjaajamises. Nimekujud ei ole pelgalt tõlkevasted: neis on tallel eri keelte kõnelejate hääldus, kirjutajate harjumus ja võimuasutuste viis kohalikke paiku liigitada.

Register hõlmab tänapäeva Eesti Vabariigi Võru maakonna Setomaa valla külasid. Värska on alevik ning jääb külade nimistust välja. Enne 2017. aasta haldusreformi kuulusid siinsed külad Meremäe, Mikitamäe, Värska või Misso valla alale; Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusajal paiknes enamik neist Petserimaa haldusruumis. Külade paiknemist tähistatakse ka nulga järgi. Nulk ei olnud üksnes haldusjaotus, vaid ühiste kirikuteede, sugulussidemete, tööde, laulutraditsioonide ja maastikukogemuse kaudu kujunenud lähiruum.

Esmamainimise aasta tähendab allpool varaseimat praegu teada olevat kirjalikku nimekuju, mitte küla tekkimise aega. Varases dokumendis võis sama paik olla kirjas talu, puustuse, mõisa maaüksuse või külana. Seetõttu ei saa esmamainimise põhjal otsustada, millal inimesed paika esimest korda asusid.

Poloda nulk

Poloda nulk paikneb ajaloolise Lobotka ümbruses ning Peipsi–Pihkva järvestiku poole avaneval maal. Nulka kuuluvad Audjassaare, Beresje, Igrise, Järvepää, Karisilla, Laossina, Lobotka, Lüübnitsa, Mikitamäe, Nedsaja, Puugnitsa, Rõsna, Rääsolaane, Selise, Tonja, Toomasmäe, Treski, Usinitsa, Varesmäe, Võpolsova ja Võõpsu. Kõik need külad paiknevad tänapäeva Setomaa vallas; enne 2017. aastat kuulusid nad Mikitamäe valla alale.

Audjassaare — kohalikus pruugis Audjasaarõ; vene kirjapanekutes esineb nimele lähedasi vorme. Küla nimi sisaldab sõna saarõ, mis Setomaa kohanimedes võib tähistada nii veega ümbritsetud kohta kui ka kõrgemat, muust maastikust eristuvat paika. Küla kuulub Poloda nulga järve- ja metsaservade asustusse.

Beresje — setokeelsed kujud Peresi, Perese ja Peresje; vene keeles Березье. Küla on kirjalikes allikates teada vähemalt aastatest 1585–1587, mil esinevad vormid Березье, Подберезья ja Исадъ на Березѣ. Nimi seostub tõenäoliselt vene sõnaga берёза, „kask“, kuid kohalikud nimekujud on kujunenud setokeelse häälduse mõjul.

Igrise — kohalikus pruugis Igrise; vene allikates on kasutatud nimele lähedasi kirjakuju. Küla nimi võib olla seotud isiku- või lisanimega, kuid kindel seletus puudub. Igrise kuulub Lobotka ümbruse vanasse külavõrgustikku.

Järvepää — kohalikus pruugis Järvepää; varases vene allikas on 1563. aastal mainitud küla Жарово на озерке на Жарове. Nime hilisem eestikeelne kuju osutab järveäärsele asendile. Küla paikneb Poloda nulga põhjaosas, ajalooliste vee- ja maateede lähedal.

Karisilla — kohalikus pruugis Karisilla; varasemates vene allikates Новинки, Новинка ja Новинокъ. Küla varaseim teadaolev kirjalik teade pärineb 1563. aastast. Praeguse nime algusosa võib olla seotud isikunimega Kari või vene lisanimega Karinov; nime teine osa osutab sillale või ülekohale, kuid terviknime kujunemine ei ole üheselt selge.

Laossina — kohalik nimi Laosina; vene kirjapanekutes Клавшина ja Клавшино. Küla on teada 1780. aastast. Nime päritolu ei ole lõplikult selge. Laossina koosneb mitmest ajaloolisest külaosast, nende seas Liivakülä, Mõtskülä ja Vanakülä.

Lobotka — kohalikus pruugis Lobotka; vene nimekujudes Лоботка. Küla oli ajalooliselt Poloda nulga keskseid paiku ning andis nime ka varasemale vallale. Nimi on tõenäoliselt vene päritolu, kuid selle täpne lähtekuju ja tähendus ei ole kindlalt selge.

Lüübnitsa — kohalikus pruugis Lüübnitsa; vene keeles Любница. Küla paikneb järveäärses asustuses. Nimi võib lähtuda vene isikunimest või lisanimest, kuid seda ei ole võimalik kindla faktina esitada.

Mikitamäe — kohalikud kujud Mik´tämäe ja Mikidä mäe; vene keeles Никитина Гора, Микиткино ja Микитина. Küla on kirjalikult teada 1500. aastast kujul Никитина Гора. Nimi koosneb seto eesnimest Mikita ja sõnast mägi; eesnimi on vene Nikita rahvalik teisend. Mikitamäe kujunes 20. sajandil valla- ja kohaliku halduskeskusena nähtavaks paigaks.

Nedsaja — kohalikus pruugis Nedsaja; vene kirjapanekutes nimele lähedased vormid. Küla nimi võib olla seotud isiku- või lisanimega, kuid selle seletus ei ole lõplikult kindel. Nedsaja kuulub Lobotka ümbruse põllumajandusliku külavõrgustiku hulka.

Puugnitsa — kohalikus pruugis Puugnitsa; vene keeles Пугница või sellele lähedased kujud. Nime lähtekoht võib olla isikunimeline või maastikuline. Küla paikneb Poloda nulga sisemaal.

Rõsna — kohalikus pruugis Rõsna; vene keeles Рызна. Küla on seotud samanimelise järve ning Petseri kloostri ajaloolise majandusruumiga. Nime päritolu ei ole üheselt selge, kuid selle püsimine eri kirjaviisides osutab paiga vanale tähtsusele.

Rääsolaane — kohalikus pruugis Rääsolaanõ; vene kirjapanekutes nimele lähedased kujud. Nimi võib olla seotud küla maastiku või isikunimelise algusega. Küla kuulub Poloda nulga järveäärse ja metsase maa asustusse.

Selise — kohalikus pruugis Selise; vene keeles Селисе või sarnased kujud. Nimi võib olla seotud vene sõnaga село, kuid seda seletust ei saa pidada lõplikuks. Küla kuulus ajalooliselt Värska koguduse ja hiljem Mikitamäe valla lähiruumi.

Tonja — kohalikus pruugis Tonja; vene nimekujudes Тоня. Nimi võib olla isikunimeline. Küla paikneb järvede ja väiksemate veeteede lähedases külavõrgus.

Toomasmäe — kohalikus pruugis Toomasmäe; vene kirjapanekutes on kasutatud eri nimekujusid. Külanimi ühendab isikunime Toomas ja maastikusõna mägi. Toomasmäe alale on eri aegadel liidetud ning sealt taastatud väiksemaid ajaloolisi külasid.

Treski — kohalikus pruugis Treski; vene keeles Трески või sellele lähedased vormid. Nime päritolu ei ole kindel. Küla kuulub Poloda nulga järveäärsete külade hulka.

Usinitsa — kohalikus pruugis Usinitsa; vene keeles Усиницы. Nimi võib olla isiku- või perekonnanimeline. Küla paikneb Lobotka ja Värska suunaliste teede lähedal.

Varesmäe — kohalikus pruugis Varõsmäe; vene kirjapanekutes on nimele lähedasi vorme. Nimi tähendab tõenäoliselt varesega seotud mäge või kõrgemat paika. Küla koosseisu on haldusmuutuste käigus arvatud ka väiksemaid ajaloolisi talurühmi.

Võpolsova — kohalikus pruugis Võpolsova; vene keeles Выбольцово või sellele lähedased kujud. Nimi on tõenäoliselt isiku- või perekonnanimeline. Küla kuulub Poloda nulga idapoolsemasse asustusse.

Võõpsu — setokeelne kuju Võõpso; vene nimi Выбовск. Asulat mainitakse 1428. aastal kujul у Выбовске. Võõpsu kujunes sadama- ja kaubapaigaks, kus kohtusid järve-, jõe- ja maismaateed. Nime on seostatud Võhandu jõe varasema nimekuju ja sõnaga suu, kuid nime areng ei ole täiesti selge.

Tsätski nulk

Tsätski nulk, mida on nimetatud ka Rannakolgaks, koondab Värska ümbruse ja järveranniku külasid. Siia kuuluvad Kolossova, Korela, Kostkova, Kremessova, Lutepää, Määsovitsa, Podmotsa, Popovitsa, Rääptsova, Sesniki, Velna, Verhulitsa ja Väike-Rõsna. Kõik need külad paiknevad tänapäeva Setomaa vallas; enne 2017. aastat kuulusid nad Värska valla alale.

Kolossova — kohalikus pruugis Kolossova; vene keeles Колосово. Nimi on tõenäoliselt vene perekonna- või lisanime päritolu. Küla asub Värska ümbruse külavõrgus.

Korela — kohalikus pruugis Korela; vene kirjapanekutes nimele lähedased vormid. Nimi võib olla seotud isiku- või lisanimega. Küla paikneb Tsätski nulga sisemaal.

Kostkova — kohalikus pruugis Kostkova; vene keeles Костково. Nimi lähtub tõenäoliselt vene isikunimest või perekonnanimest. Küla kuulub Värska ümbruse ajaloolisse kogudus- ja teedevõrku.

Kremessova — kohalikus pruugis Kremessova; vene keeles Кременцово või sellele lähedased kujud. Nime täpne päritolu ei ole selge. Küla paikneb Värska ja järveranniku vahelisel maal.

Lutepää — kohalikus pruugis Lutepää; vene allikates nimele lähedased vormid. Nimi sisaldab maastikusõna pää ning võib tähistada kõrgemat või veekogu suunas ulatuvat maanina. Küla kuulub järveäärse asustuse hulka.

Määsovitsa — kohalikus pruugis Määsovitsa; vene keeles Мясновицы või sellele lähedased vormid. Nimi on tõenäoliselt vene perekonna- või lisanime päritolu. Küla kuulus ajalooliselt Värska koguduse piirkonda.

Podmotsa — kohalikus pruugis Podmotsa; venekeelsetes kirjapanekutes Подмогилица või sellele lähedased vormid. Nimi viitab tõenäoliselt maastikule või vanemale paiganimele, kuid selle täpne päritolu ei ole kindlalt selge.

Popovitsa — kohalikus pruugis Popovitsa; vene keeles Поповицы. Nimi võib olla seotud vene sõnaga поп, „preester“, või sellest lähtuva perekonnanimega. Selline nimeseletus jääb siiski tõenäoliseks, mitte kindlaks.

Rääptsova — kohalikus pruugis Rääptsova; vene keeles Ряпцово või sellele lähedased vormid. Küla nimi on tõenäoliselt isikunimeline. Rahvapärases nulgade jaotuses on Rääptsovat vahel arvatud Saatse, ametlikumas jaotuses aga Tsätski nulga külade hulka.

Sesniki — kohalikus pruugis Sesniki; vene keeles Сесники. Nime päritolu ei ole lõplikult selge. Küla paikneb Värska lähialal.

Velna — kohalikus pruugis Velna; vene kirjapanekutes nimele lähedased vormid. Nime võib võrrelda seto ja lõunaeesti sõnaga vel´o või velna, kuid kindlat etümoloogiat ei ole võimalik esitada.

Verhulitsa — setokeelsed kujud Verhulitsa ja Verhulidsa; vene keeles Верхулица. Nimi kuulub samasse kohanimekihistusse Värskaga ning seostub Mustoja ja Värska lahe ümbruse veestikuga. Küla paikneb Tsätski nulga külavõrgus.

Väike-Rõsna — kohalikus pruugis Väiko-Rõsna; vene keeles Малая Рызна või sellele lähedased kujud. Nimi eristab küla suuremast Rõsna-nimelisest paigast. Küla kuulub järveranniku asustusse.

Saatse nulk

Saatse nulk, rahvapäraselt ka Satserinna nulk, paikneb ajaloolise Saatse kiriku ning piiriäärsete teede ümbruses. Eesti poolel kuuluvad siia Kundruse, Litvina, Pattina, Perdaku, Saabolda, Saatse, Samarina ja Ulitina; nulgaga on seotud ka piirist ida poole jäävaid seto külasid. Tänapäeva Eesti haldusjaotuses paiknevad nimetatud külad Setomaa vallas, endise Värska valla alal.

Kundruse — kohalik nimi Kundruse; vene keeles Кундрусы. Nimi võib olla seotud isikunime või lisanimega. Saatse ümbruse külade dokumentides tuleb arvestada, et sama asulat on eri aegadel käsitatud kord talurühma, kord küla või kogukonna osana.

Litvina — kohalikus pruugis Litvina; vene keeles Литвина. Nimi võib olla seotud isiku- või perekonnanimega. Vene sõna литвин ajalooline tähendus ei määra iseenesest küla elanike rahvuslikku kuuluvust.

Pattina — kohalikus pruugis Pattina; vene kirjapanekutes nimele lähedased vormid. Nime päritolu ei ole kindlalt selge. Küla paikneb Saatse ja piiriäärsete metsamaade vahel.

Perdaku — kohalikus pruugis Perdaku; vene allikates nimele lähedased kujud. Nimi võib olla seotud isikunime või kohalikku maastikku kirjeldava sõnaga, kuid lõplik seletus puudub.

Saabolda — kohalik kuju Saabolda; vene kirjapanekutes Соболево ja Соболь. Külanimi võib olla seotud isiku- või lisanimega. Küla paikneb Saatse nulga lääneosas.

Saatse — kohalik kuju Saatse; vene keeles Сатсерина ja Сатсы. Küla ning kihelkondlik keskus kujunes õigeusu kiriku, piiriäärsete teede ja küladevaheliste sidemete ümber. Venekeelsed nimekujud on eri haldus- ja kirikukirjutajate kasutatud välisnimetused, mitte kohaliku nime neutraalsed tõlked.

Samarina — kohalikus pruugis Samarina; vene keeles Самарина. Nimi on tõenäoliselt perekonnanime päritolu. Küla kuulub Saatse ümbruse hajusasse asustusse.

Ulitina — kohalikus pruugis Ulitina; vene keeles Улитина. Nimi võib lähtuda vene isikunimest või perekonnanimest. Küla paikneb Saatse kirikuteede lähiruumis.

Raakva nulk

Raakva nulk jääb Värska ja Luhamaa vahelisele alale. Siia kuuluvad Koidula, Matsuri, Säpina, Vaartsi ja Voropi. Tänapäeval paiknevad need külad Setomaa vallas; enne 2017. aastat kuulusid nad Värska või Mikitamäe valla piirialale.

Koidula — küla kujunes 20. sajandil raudtee- ja piiriala asulana. Nimi seostub Lydia Koidula nimega ega ole vana setokeelne külanimi. Paiga arengut mõjutasid raudtee, kaubavahetus ning Eesti ja Venemaa piiri kujunemine.

Matsuri — kohalik nimi Matsuri; vene keeles Мацуры. Külanimi seostub tõenäoliselt isikunime või lisanimega. Küla paikneb Raakva nulga põllumajandus- ja metsamaastikul.

Säpina — kohalik nimi Säpina; vene kirjapanekutes Сяпина. Küla hõlmab varasemaid talurühmi ja väiksemaid paiku, mis on haldusmuutuste käigus selle nime alla koondunud. Nime päritolu ei ole üheselt selge.

Vaartsi — kohalikus pruugis Vaartsi; vene kirjapanekutes nimele lähedased vormid. Nime võidakse seostada isikunime või sõnatüvega vart, kuid kindel seletus puudub.

Voropi — kohalikus pruugis Voropi; vene keeles Воропи või sellele lähedased kujud. Nimi on tõenäoliselt isikunimeline. Küla kuulub Raakva nulga hajusasse külavõrgustikku.

Üle-Pelska nulk

Üle-Pelska nulk jääb Petseri poolt vaadates Pelska jõe teisele poole. Eesti poolel kuuluvad siia Ala-Tsumba, Ermakova, Helbi, Jaanimäe, Karamsina, Kiiova, Korski, Kusnetsova, Küllätüvä, Maaslova, Masluva, Pliia, Polovina, Seretsüvä, Tessova, Tiirhanna, Triginä, Tsumba, Tuplova, Veretinä ja Võmmorski. Kõik need külad paiknevad Setomaa vallas ning kuulusid enne 2017. aastat Meremäe valla alale.

Ala-Tsumba — kohalikud nimekujud Tsumpa ja Surmakülä; vene kirjapanekutes Чумпа ja Цумна. Puustust mainitakse 1882. aastal. Küla kujunes 20. sajandi algul veski ümber. Nime päritolu ei ole päriselt selge; rahvapärane nimi Surmakülä kuulub kohalikku pärimusse.

Ermakova — kohalikus pruugis Ermakova; vene keeles Ермаково. Nimi on tõenäoliselt vene isikunime Jermak või sellest lähtuva perekonnanime päritolu. Küla kuulub Üle-Pelska nulga hajusasse asustusse.

Helbi — kohalik nimi Helbi külä; vene kirjapanekutes Подсадничье, Хельбики ja Хельбиково. Küla on teada 1652. aastast. Helbi oli 18.–19. sajandil kroonuküla Taeluva koguduse alal. Nime lähteks on pakutud isikunimesid Filip, Hilip ja Help, kuid küsimus ei ole lõplikult lahendatud.

Jaanimäe — varasemad nimed Malahova ja Ruuda; vene allikates Малахово ja Мелахово. Asulat mainitakse 1686. aastal. Tänapäevane nimi Jaanimäe kinnistus 20. sajandil. Küla kujunemist mõjutasid puustused, mõisamaa ja hilisem asunduskorraldus.

Karamsina — kohalikus pruugis Karamsina; vene keeles Карамзино. Küla on kirjalikult teada 1652. aastast. Nimi tuleneb tõenäoliselt perekonnanimest Karamzin; selle kaugem päritolu võib olla tatari keeleruumis, kuid külanime kohaliku kujunemise kohta ei saa teha kaugeleulatuvaid järeldusi.

Kiiova — kohalikus pruugis Kiiova; vene keeles Киевo või sellele lähedased vormid. Nimi on tõenäoliselt isiku- või perekonnanimeline. Küla paikneb Üle-Pelska nulga põllu- ja metsamaastikul.

Korski — kohalikus pruugis Korski; vene nimekujudes Горушка või sellele lähedased vormid. Küla nimi võib olla seotud kõrgemat paika tähistava sõnaga või isikunimelise algusega. Küla on eri aegadel olnud ühendatud naaberasulatega.

Kusnetsova — kohalik kuju Kusnetsova; vene nimi Кузнецово. Küla on teada 1686. aastast. Nimi tuleb vene sõnast кузнец, „sepp“, ja viitab tõenäoliselt kunagisele lisanimele või sepaga seotud talule.

Küllätüvä — kohalikus pruugis Küllätüvä; vene kirjapanekutes nimele lähedased vormid. Nimi võib sisaldada küla või asulat tähistavat setokeelset elementi, kuid selle esimese poole päritolu ei ole kindel.

Maaslova — kohalikus pruugis Maaslova; vene keeles Маслово. Nimi on tõenäoliselt vene perekonnanime päritolu. Küla kuulub Üle-Pelska nulga ida-lääne suunaliste teede lähiruumi.

Masluva — kohalikus pruugis Masluva; vene keeles Маслово või sellele lähedased kujud. Nimekuju on lähedane Maaslovale, kuid tegemist on eraldi külaga. Nime päritolu seostub tõenäoliselt perekonnanimega Maslov.

Pliia — kohalikus pruugis Pliia; vene kirjapanekutes nimele lähedased vormid. Nimi on tõenäoliselt vana isiku- või lisanime päritolu, kuid kindel seletus puudub.

Polovina — kohalikus pruugis Polovina; vene keeles Половина. Nimi tähendab vene keeles „pool“ ning võib olla tekkinud suhtelise asukoha või maajaotuse järgi. Küla kuulub Üle-Pelska nulga külavõrgustikku.

Seretsüvä — kohalikus pruugis Seretsüvä; vene kirjapanekutes nimele lähedased vormid. Nime päritolu ei ole lõplikult selge. Küla paikneb Pelska jõe ja Piusa suunaliste ühenduste lähialal.

Tessova — kohalikus pruugis Tessova; vene keeles Тесово või sellele lähedased vormid. Nimi võib olla seotud perekonnanime või puutööd tähistava vene sõnatüvega, kuid see jääb oletuslikuks.

Tiirhanna — kohalikus pruugis Tiirhanna; vene kirjapanekutes nimele lähedased vormid. Nimi sisaldab tõenäoliselt isiku- või linnunimetusega seotud algusosa. Küla kuulub Üle-Pelska nulga lõunapoolsesse asustusse.

Triginä — kohalikus pruugis Triginä; vene keeles Тригина. Nimi on tõenäoliselt perekonnanime päritolu. Küla paikneb ajalooliste Petseri suunaliste teede lähedal.

Tsumba — kohalik nimi Mäe-Tsumba; varasemates dokumentides Мыза Лазарева, Tsumpa Verhn. ja Zumba-Mäe. Küla on kirjalikult teada 1866.–1867. aastast. Tsumba oli algul seotud Laasareva mõisa või maaüksusega, hiljem liideti seda naaberküladega ning 1997. aastal taastati iseseisva ametliku külana.

Tuplova — kohalikus pruugis Tuplova; vene keeles Туплово. Nimi on tõenäoliselt perekonnanime päritolu. Küla kuulub Üle-Pelska nulga lääneossa.

Veretinä — kohalikus pruugis Veretinä; vene keeles Веретино. Nimi võib olla seotud vene sõnaga веретено, „värten“, või sellest lähtuva isiku- ja perekonnanimega. Kindel seletus puudub.

Võmmorski — kohalikus pruugis Võmmorski; vene keeles Выморское või sellele lähedased vormid. Nime võib seostada veekogu või maastikusõnaga, kuid selle täpne päritolu ei ole selge. Küla paikneb Piusa ja Pelska ühenduste lähiruumis.

Mokornulk

Mokornulk on Obinitsa ümbruse külakond. Siia kuuluvad Antkruva, Hilana, Härmä, Ignasõ, Juusa, Kasakova, Kiksova, Klistina, Kõõru, Lindsi, Martsina, Melso, Miku, Navikõ, Obinitsa, Rokina, Talka, Tedre, Tääglova ja Vasla. Kõik need külad paiknevad Setomaa vallas ning kuulusid enne 2017. aastat Meremäe valla alale.

Antkruva — kohalikud kujud Andrikova, Androva ja Antrova; vene nimekujud Андрейково, Андроново ja Андрикова. Küla on kirjalikult teada 1585. aastast. Nimi lähtub tõenäoliselt seto eesnimest Andri, mille taga on vene eesnimi Андрей. Küla kuulus hiljem Taeluva kirikupiirkonda ja Obinitsa kogukonda.

Hilana — kohalikus pruugis Hilana; vene kirjapanekutes nimele lähedased vormid. Nimi võib olla seotud isikunimega Hilan või Hilarion, kuid kindel seletus puudub.

Härmä — kohalik nimi Härmä; vene kirjapanekutes Херма ja Герма. Külanimi võib olla seotud isiku- või lisanimega. Härmä kuulub Obinitsa lähikülade hulka.

Ignasõ — kohalikus pruugis Ignasõ; vene keeles Игнасы või sellele lähedased vormid. Nimi seostub tõenäoliselt eesnimega Ignat või Ignati. Küla kuulub Mokornulga vanasse asustusse.

Juusa — kohalikus pruugis Juusa; vene kirjapanekutes nimele lähedased vormid. Nimi võib lähtuda eesnimest Juss või Joosep. Küla paikneb Obinitsa ümbruse põllu- ja metsamaastikul.

Kasakova — kohalik nimi Kasakuva; vene keeles Казакова ja Козаково. Küla on teada 1686. aastast. Nime seostatakse vene sõnaga казак või sellest lähtuva lisanimega, kuid kohalikus nimekasutuses on see ammu omandanud setopärase kuju.

Kiksova — kohalikus pruugis Kiksova; vene keeles Киксова või sellele lähedased kujud. Nimi on tõenäoliselt perekonnanimeline. Küla paikneb Obinitsa lähialal.

Klistina — kohalikus pruugis Klistina; vene keeles Клистина. Nimi võib lähtuda vene naisenimest või perekonnanimest. Küla kuulub Mokornulga külavõrgustikku.

Kõõru — kohalikus pruugis Kõõru; vene kirjapanekutes nimele lähedased vormid. Nimi võib olla maastikuline või isikunimeline, kuid selle päritolu ei ole kindlalt selge.

**Lindsi

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas