Maastik ja allikad

Varase keskaja Setomaa ei olnud kindlapiiriline maa ega omaette võimuala. Tänapäevane ajalooline Setomaa hõlmab paiku, mida seostasid omavahel järvede, jõgede, kõrgemate moreenialade ja metsaste madalike vaheldumine, mitte ühe keskuse ümber koondunud haldus. Põhja ja ida poole avanes see ruum Lämmijärve ja Pihkva järve kaudu suure Peipsi veestiku suunas; lõuna- ja läänepoolseid alasid liigendasid Piusa ning väiksemate jõgede orud. Veekogud ja nende kaldad olid ühtaegu ühendusteed, toiduhankimise paigad ja looduslikud piirid, kuid mitte läbimatud tõkked. Peipsi järvestik jaguneb Peipsi järveks, Lämmijärveks ja Pihkva järveks ning selle kalavarud on kujundanud järveäärset eluolu läbi sajandite. (loodusveeb.ee)

Seda maastikku ei tohi siiski kujutleda tänapäevaste teede, põldude ja külapiiride järgi. Varase keskaja asustus oli hõredam ning selle jäljed on säilinud ebaühtlaselt. Künklikematel ja kuivematel aladel võisid paikneda eluasemed ning haritavad maalapid, madalamad metsad, sood ja veerikkad orud jäid aga liikumise, küttimise, kalastamise ja loodusvarade kasutamise ruumiks. Asustuse sõlmpunktid ei tarvitse olla olnud püsivad ega ühetaolised: mõni koht kogus inimesi matuste, mõni kaitsevajaduse, mõni vee- või maismaateede kokkupuutumise tõttu.

Aastatest umbes 500–862 ei ole Setomaa ajalooliselt asustusalalt säilinud kohalikke kirjalikke teateid, mis nimetaksid siinseid külasid, kogukondi või nende juhte. Hilisemad kroonikad valgustavad eeskätt Pihkva, Novgorodi ja teiste suuremate keskuste sündmusi; nende vaikimisest ei saa järeldada, et Setomaa alad olnuksid asustamata või kõrvalised. Selle ajajärgu peamine ajalooallikas on arheoloogiline ainestik: kääbaskalmistud, üksikud leiud, asulakohad, linnamäed ning nende paiknemine maastikus. Setomaa kaugema mineviku uurimisel on muististel määrav osa veel palju hilisemalgi ajal, sest kirjalikke andmeid lisandub aeglaselt ja katkendlikult. (sirp.ee)

Arheoloogilised jäljed ei anna minevikust valmis jutustust. Kõige paremini paistavad maastikus silma kalmed, sest muldkääpad on püsinud kauem kui puitehitised ja õhukesed kultuurkihid. Seetõttu tuntakse varase keskaja Setomaad ennekõike surnute matmispaikade kaudu, mitte külade täieliku võrgustikuna. Kääbaskalmistu osutab sellele, et lähikonnas elas ning oma surnuid kindlal viisil mälestas mingi kogukond; kalmevorm ise ei võimalda aga nimetada selle rahvast ühe tänapäevase rahva, keele ega poliitilise kuuluvuse järgi. Samuti ei maetud tõenäoliselt kõiki inimesi ühtemoodi ega samadesse paikadesse. Arheoloogiline kaart näitab seega eeskätt säilinud jälgede, mitte kogu tollase elanikkonna jaotust.

Setomaa varase keskaja kõige iseloomulikumaks muististerühmaks on Pihkva pikk-kääbaste kultuuriga seotud kalmistud. Selle kultuuri levik ulatus Loode-Venemaa metsavööndist Kagu-Eestisse ning selle Pihkva-poolne haru dateeritakse üldiselt 5.–9. sajandisse. Kalmistutel esineb nii piklikke vallilaadseid kui ka ümaraid kääpaid; matmiskombestikus oli keskne põletusmatus. Põlenud luid võidi asetada maasse, savinõusse või puistata kääpasse ning ühte kuhjatisse võis koguneda mitme matuse jälgi. Selline matmisviis sidus Setomaa lähedalt Pihkva- ja Novgorodimaa ning Kagu-Eesti laiema kultuuriruumiga, kuid selle kandjate etniline koosseis ei olnud ühtne ega ole üksnes kalmete põhjal lõplikult määratav. (old.bigenc.ru)

Põhja-Setomaal, eriti Värska lahe läänekalda lähistel, on teada kalmistuid, mille hulgas on rohkesti pikki ja korrapäraselt ritta paigutatud kuhjatisi. Neid on peetud selle matmistraditsiooni vanemaks kihistuseks ning nende rajamine ulatub 6.–7. sajandisse. Varaste kääbaste puhul on täheldatud maapinda süvendatud või kääpa alusesse paigutatud põletusmatuseid, rituaalselt lõhutud savinõude katkeid ja kohati loomaluude kasutamist. Need jooned kõnelevad väljakujunenud matusekombestikust, mitte üksikutest juhuslikest matmistest. (dspace.ut.ee)

Obinitsa ümbrus näitab eriti hästi, kui tihedalt põimuvad ühes paigas eri aegade jäljed. Seal on säilinud 36 pika ja ümara kujuga kääbast; neist kaheksat on arheoloogiliselt uuritud. Leidude hulgas on olnud põletatud luid, söestunud puitehitiste jäänuseid, kive ja savinõusid. Kuid varasemate kaevamiste puudulik dokumentatsioon ning osa kääbaste halb säilivus piiravad võimalust taastada iga matuse täpset käiku või kalmistu täielikku arengulugu. Hilisemad matused ja nüüdisaegne surnuaed osutavad ometi sellele, et sama maastikulõik jäi põlvkondade vältel surnute ja mälestamise paigaks. (dspace.ut.ee)

Kääbaskalmistute koondumine ei tähenda, et kogu elu oleks kulgenud nende ümber. Eluasemed paiknesid tõenäoliselt kalmetest eraldi ning nende leidmine on keerulisem. Obinitsa ja Meremäe ümbrus joonistub arheoloogilise aine põhjal välja ühe Lääne-Setomaa tähtsama asustusalana juba I aastatuhande keskpaigast, kuigi keskmisse rauaaega kindlalt dateeritud elupaiku on sealt seni vähe teada. Ka see vastuolu on kõnekas: matusepaigad on maastikus nähtavamad ja uuritavamad kui igapäevase elu tagasihoidlikud jäljed. Hinniala linnamägi läheduses osutab omakorda sellele, et asustuse kõrval tunti ja kasutati looduslikult kaitstavaid kõrgendikke, ent selle paiga täpsem tähendus ja kujunemislugu tuleb siduda konkreetsete arheoloogiliste andmetega. (dspace.ut.ee)

Varase keskaja Setomaa kujunebki allikates nähtavaks mitte ühe suure sündmuse, valitseja või rajamisloo kaudu, vaid maastikku kogunenud jälgede võrgustikuna. Kääpad, kalmistud, üksikud asulakohad ja kaitsvad kõrgendikud kõnelevad paiksetest kogukondadest, kelle sidemed ulatusid üle tänapäevaste riigipiiride Pihkva järve ümbruse, Kagu-Eesti ja Loode-Venemaa metsavööndi suunas. Samal ajal jääb nende inimeste oma nimi, keel ja sisemine korraldus enamasti teadmata. Just selles vaikuses peitub varase Setomaa ajaloo eripära: minevik ei ole kadunud, kuid ta on säilinud maapinnas ning nõuab lugemist ettevaatlikult, paiga ja leiu kaupa.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas