Pihkva pikk-kääbaste kultuur

Umbes 6. sajandist alates kujunes Setomaa ajaloolisel asustusalal välja matmiskombestik, mille kõige nähtavamaks jäljeks on liivased kääbaskalmistud. Neid seostatakse Pihkva pikk-kääbaste kultuuriga – arheoloogilise mõistega, mis hõlmab Peipsi–Pihkva järvestiku, Velikaja jõe ja kaugemate Loode-Venemaa alade muistiseid. Kultuuri nimi ei tähista üht riiki ega rahvast, vaid eeskätt sarnast matuseviisi, kääbaste kuju ja esemelist ainestikku. Setomaa ei olnud selle kultuuriruumi ääreline kõrvalala, vaid kuulus selle lääneossa koos Pihkva järve ümbruse ja Kagu-Eesti teiste piirkondadega.

Pikk-kääbaste kultuuri varasem järk ulatub tõenäoliselt 6.–7. sajandisse. Selle aja kalmistutel esineb rohkesti vallitaolisi, piklikke liivakuhjatisi, mille kõrval paiknesid ka ümarad kääpad. Pikk kääbas ei olnud tingimata ühe inimese haud: sama kuhjatise alla või sisse võidi paigutada mitu põletusmatust ning seda võidi kasutada korduvalt. Enne liivakuhjatise rajamist märgiti matmispaik sageli madala kraavi või süvendiga. Põletatud luud asetati maapinnale, lohkudesse või kuhjatise sisse; mõnel juhul kasutati savinõusid ja puitehitisi. Kääpad olid seega ühtaegu matmispaigad ja põlvkondade vältel kujunenud kogukondlikud mälestusmärgid.

Setomaa kääbastikud paiknevad enamasti liivastel kõrgematel maastikuosadel, sageli vee- ja liikumisteede läheduses. Eriti tihe varaste kääbaskalmistute koondumine on teada Põhja-Setomaal Värska lahe läänekalda ümbruses. Sealsete kalmistute korrapärasem paigutus, pikkade kääbaste suur osakaal ning matmisplatside eristamine kraavidega viitavad kohaliku matmistraditsiooni varasele ja väljakujunenud kujule. Kääbaste rajamine ei tähendanud siiski, et kõik piirkonna elanikud oleksid maetud samal viisil või samadesse paikadesse. Põletusmatuseid võidi teha ka ilma nähtava kääpata ning arheoloogiline pilt peegeldab paratamatult eelkõige neid matuseid, mis jäid maastikul sajanditeks eristatavaks.

Kääbastest saadud leiud on enamasti napid. See ei osuta tingimata vaesusele, vaid tuleneb matuseriituse laadist: põletamise järel ei pandud surnule tavaliselt kaasa palju esemeid. Varasemates kääbastes on siiski enam ehteid, katkiseid savinõusid ja loomaluude jälgi kui hilisemates. Nõude purustamine ning loomade ohverdamine kuulusid tõenäoliselt rituaali, mille täielikku tähendust ei ole võimalik enam taastada. Selge on vaid see, et surnu põletamine, jäänuste hoolikas paigutamine ja kääpa rajamine olid korduvad, ühiskondlikult olulised teod.

8. sajandil hakkas pikkade kuhjatiste kõrval üha enam domineerima ümarate kääbaste ehitamine. Matuseviis muutus mitmekesisemaks: põletatud luid puistati sagedamini kuhjatise sisse või selle peale, kääpaaluseid kindlalt piiratud matmisplatse rajati vähem ning hauapanuseid leidub veel harvem. Muutus ei olnud järsk ega ühesugune kogu Setomaal. Mõnes paigas säilisid vanemad võtted kauem, teisal võeti uusi kujusid ja kombeid kasutusele varem. Seetõttu ei ole põhjendatud pidada pikk-kääbaste kultuuri ühetaoliseks ega näha igas muutuses rahvastikuvahetust. Pigem kõneleb muististe mitmekesisus kohalike kogukondade sidemetest Pihkva järvestiku, Velikaja jõe ala ja teiste Kagu-Eesti piirkondadega.

Obinitsa ümbruse kääbastikud näitavad, et Lääne-Setomaa oli selles kultuuriruumis tähtis asustusala. Sakalova palo kääbaskalmistul on säilinud nii ümarad kui ka pikad või kombineeritud kuhjatised. Kaevamistel on sealt leitud põletatud luid, käsitsi valmistatud savinõude kilde ning põlenud puitkonstruktsioonide jälgi. Kalmistu kõrval ja lähiümbruses paiknevad hilisemad matusepaigad ning asulajäljed osutavad, et sama maastikku kasutati kaua, ehkki matusekombed aja jooksul muutusid. Kääbastik ei kõnele üksnes surmast, vaid ka paiga püsivast tähendusest elavate jaoks.

Pikk-kääbaste kultuuri kandjate etnilist kuuluvust ei saa kääbaste põhjal üheselt määrata. Varasem uurimus sidus need muistised sageli kroonikates nimetatud krivitšitega või üldisemalt slaavi asustuse levikuga. Teised tõlgendused on rõhutanud kohaliku läänemeresoome ja balti elanikkonna osa. Arheoloogiline aines toetab ettevaatlikumat järeldust: Setomaa kuulus mitmekesiste kontaktidega piirialasse, kus kohalikud traditsioonid põimusid laiemate idapoolsete mõjudega. Kääbaste ehitajate keel, enesenimetus ja poliitiline kuuluvus jäävad sellest ajast otseselt teadmata.

9. sajandi keskpaigaks oli pikk-kääbaste traditsioon Setomaal juba muutumas. Ümarad kuhjatised ja uued matusevormid said varasemast olulisemaks, samal ajal tihenesid sidemed Pihkva ja Irboska ümbruse kujunevate keskustega. Aasta 862, mil kroonika seostab Irboskat varase Vene riikluse alguslooga, ei tähista Setomaa jaoks järsku pööret. Kääbastike areng osutab pigem pikale üleminekule: varasema rauaaja hajusatest kogukondadest kasvas välja asustus- ja suhtlusruum, mida hakkasid üha tugevamalt kujundama Pihkva ning Novgorodi suunalised võimukeskused.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas