Keel, usk ja kultuuripärand

Setomaa kultuuriline eripära on kujunenud piirialal, kuid seda ei saa seletada pelga eraldatusega. Piirkond on sajandeid olnud ühenduses Pihkva, Petseri, Võrumaa, Tartu ja Peipsiäärsete maadega. Kaubateed, kiriklikud sidemed, sõjaväed, halduspiirid ja perekondlikud suhted tõid siia uusi mõjusid. Ometi püsis kohalikel kogukondadel oma keel, usuline eluviis ja pärimuskultuur, mille koostoimes kujunes setodele äratuntav enesetunnetus. Setomaa ei olnud suletud kultuurisaar, vaid koht, kus läänemeresoome keeleline pärand, õigeusu traditsioon ja idapoolsete naabritega läbikäimine said kohaliku kuju.

Keel ja suuline mälu

Seto keel kuulub lõunaeesti keelealasse ning on selle kõige idapoolsem ja mitmes mõttes omanäolisem kuju. Keeleteaduses on seda käsitletud nii lõunaeesti keele osana kui ka omaette keelekujuna; mõlemad vaated osutavad tõsiasjale, et seto kõne erineb märgatavalt eesti kirjakeelest ning on lähedases suguluses võru keelega. Seto keelt on kujundanud pikaajaline kõrvuti elu vene keelega. Vene laensõnu leidub sõnavaras ja kohanimedes, kirikliku elu kaudu jõudsid keelde kirikuslaavi ja vene mõjud. Need ei ole siiski seto keele välised lisandid, vaid sajandite jooksul kohanenud osa selle kõnelejate igapäevasest keelepruugist. (academic.oup.com)

Kirjakeele kõrval oli seto keele peamine kandja kaua suuline pärimus. Keel elas kodus, külatöös, pulmas, itkudes, lauludes, palvetes ja jutustustes. Sõnaosavust hinnati kõrgelt: hea kõneleja või laulik ei piirdunud päheõpitud tekstiga, vaid oskas olukorra, kuulajate ja sündmuse järgi sõnu ümber seada ning uusi värsse luua. Selles suulises kultuuris ei olnud laul ega jutt üksnes mineviku säilitamine. Nende kaudu seletati perekondlikke suhteid, hinnati tööd ja käitumist, mäletati surnuid ning kommenteeriti ka päevapoliitikat ja uusi olusid.

Seto keele kirjalik tarvitus oli 19. sajandil ja 20. sajandi alguses piiratud. Kool, ametiasutused ja trükisõna sidusid kohaliku elanikkonna kord vene, kord eesti kirjakeelega. See ei tähendanud, et seto keel oleks kadunud, kuid avalikus elus tuli sellel sageli taanduda. Rahvaluulekogujate töö tegi setokeelse pärimuse nähtavaks, ent kujundas ühtlasi seda, kuidas setosid väljaspool Setomaad vaadati. Jakob Hurda kolmeosaline „Setukeste laulud”, mis ilmus aastail 1904–1907, on tänini erakordselt mahukas allikas, kuid selle ülesehitus peegeldab ka oma aja teaduslikke ja rahvuslikke arusaamu. Laulud jõudsid lugejani valiku, kirjapaneku ja toimetamise kaudu; elavas külaelus ei olnud pärimus nii rangelt liikideks jaotatud, nagu trükiväljaanne seda paratamatult näitas. (folklore.ee)

20. sajandi jooksul muutus seto keele seisund veelgi. Eesti Vabariigi ajal laienes eestikeelne kooliharidus, Nõukogude ajal lisandus paljudes peredes vene keele tugev mõju ning pärast Teist maailmasõda lõhestas riigipiir ajaloolise Setomaa. Keele edasiandmine nõrgenes eriti seal, kus noorem põlvkond siirdus õppima ja töötama linnadesse. Ometi ei kadunud seto keel koos vanema külaühiskonnaga. Seda hakati teadlikumalt õpetama, kirja panema ja kasutama ajalehtedes, raamatutes, laululoomes ning kohalikes ettevõtmistes. Seto keele korpused ja õppematerjalid näitavad, et keel ei ole üksnes arhiivivara, vaid ka tänapäevase suhtluse ja kultuuriloome vahend. (wi.ee)

Õigeusk kohaliku elu rütmis

Setomaa usulist eripära on kõige enam kujundanud õigeusk. See eristas setosid nende luterlikest eesti naabritest, kuid ei muutnud neid vene kogukonna osaks. Õigeusu kirikukalender, pühakute mälestuspäevad, paastud, kirikupühad, kodused ikooninurgad ja surnute mälestamise kombed põimusid kohaliku keele, sugulussidemete ja külaeluga. Usk ei seisnenud ainult kirikuskäimises, vaid korraldas aasta kulgu ning tähistas inimese eluringi ristimisest matusteni.

Petseri klooster, mille rajamist seostatakse 1473. aastaga, kujunes piirkonna tähtsaks vaimulikuks ja majanduslikuks keskuseks. Selle mõju ulatus kaugemale Petseri linnast: kloostri ümber koondusid palverännakud, laadad, kiriklikud sidemed ja kohalikud mälestused. Samal ajal elas usuline praktika ka väikestes külapaikades. Tsässonid ehk külakabelid, külakalmistud ja pühapaigad sidusid suure kirikliku maailma konkreetse küla ja suguvõsaga. Neis paikades peetud palvused ja pühad ei olnud õigeusu kõrvalnähtus, vaid osa sellest, kuidas usk Setomaal kodunes. (journals.iea.ras.ru)

Setode usuelu on sageli kirjeldatud vastandusena: ühelt poolt õigeusk, teiselt poolt oletatav „muistne usk”. Selline jaotus on liiga lihtne. Rahvapärimuses säilis tõepoolest palju vanu kujutelmi, kaitsekombeid ja loodusega seotud uskumusi, kuid neid ei saa alati paigutada selgelt kristluse-eelsesse aega. Mitmed neist elasid edasi just õigeusu maailmapildis, omandades uusi tähendusi pühakute, ikoonide, kirikupühade ja surnute mälestamise kõrval. Seto usuline pärimus oli seega kihiline: kristlik õpetus ja kohalik tava ei seisnud teineteisest lahus, vaid andsid üksteisele vormi.

Seda põimumist näeb ka Peko kujus. Rahvapärimuses ja lauludes esineb Peko mitmetähendusliku tegelasena, kelle ümber on seotud viljakuse, kaitse ja setode kujuteldava kuningriigi motiive. 20. sajandil andis Anne Vabarna sellele pärimusele uue ulatuse oma laululoomes, eriti Peko-teemalistes värssteostes. Peko ei ole seepärast lihtsalt ühetaoliselt määratletav muistne jumalus ega pelk kirjanduslik väljamõeldis, vaid eri aegadel ümber mõtestatud pärimustegelane, kelle kaudu on kõneldud setode päritolust, ühtekuuluvusest ja tulevikulootusest. (folklore.ee)

Laul, itked ja lauluemad

Seto kultuuripärandi kõige tuntum osa on leelo, seto mitmehäälne laulutraditsioon. Leelo põhineb eeslaulja ja koori vaheldusel: eeslaulja alustab värsirida, koor haarab selle lõpus kaasa ning kordab rea tervikuna. Kuid leelo olemus ei piirdu selle esitusviisiga. Hea eeslaulja pidi tundma vanu viise ja vormeleid, ent samuti suutma luua uusi värsse. Nii võis laul kõnelda pulmast, töödest, perekonnast ja pühadest, kuid ka sõjast, võimust, puudusest või külaelu värsketest juhtumistest. (ich.unesco.org)

Vanemas külaühiskonnas saatis laul paljusid töid ja tähtpäevi. Pulmalaulud korraldasid keerulist üleminekut pruudi sünnikodust mehe suguvõssa; itked andsid sõnalise kuju lahkuminekule, leinale ja muutusele. Karja-, töö- ja hällilaulud sidusid laulu argipäevaga. Eriti oluline oli naiste roll, sest naiste käes püsis suur osa laulu-, itku- ja kombetarkusest. See ei tähenda, et seto laul oleks olnud ainult naiste pärusmaa, kuid just naised olid sageli traditsiooni silmapaistvamad kandjad ning laulu kaudu avaliku sõna kasutajad.

Hilana Taarka, Martina Iro ja Anne Vabarna said juba oma eluajal tuntuks väljaspool Setomaad. Nende tuntus sündis küll kogujate, õpetlaste ja lavaliste esinemiste vahendusel, kuid selle aluseks oli erakordne isiklik loomevõime. Anne Vabarnalt on jäädvustatud tuhandeid lehekülgi laule, jutte ja muud pärimust. Tema looming näitab selgesti, et seto laulik ei olnud minevikust pärit teksti passiivne hoidja, vaid autor oma suulise kultuuri raamides. Ta arendas vanu motiive, sidus neid uute sündmustega ning lõi ulatuslikke jutustavaid värssteoseid. (folklore.ee)

20. sajand muutis leelo avalikku tähendust. Kui varasem laulmine kuulus loomulikult igapäevase töö, pulma ja pühade juurde, siis lavad, helisalvestised, festivalid ja rahvakultuuriüritused tõid selle uude keskkonda. Muutus ei tähendanud tingimata traditsiooni katkemist, kuid muutis selle esitusviise ja kuulajaskonda. Leelost sai ühtaegu kogukondliku mälu kandja ning Setomaa avalik tunnusmärk. UNESCO kandis seto leelo 2009. aastal inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja; tunnustus tõi rahvusvahelist tähelepanu, kuid rõhutas ka vajadust hoida laulmist elava põlvkondadevahelise oskusena, mitte üksnes lavarepertuaarina. (ich.unesco.org)

Pärand maastikus ja esemetes

Seto kultuuripärand ei asu ainult arhiivis ega esinemislaval. See on nähtav külade paigutuses, talude õuedes, kirikutes, tsässonites, kalmistutel ja teedevõrgus. Paljude paikade tähendus ei tulene üksnes hoonest endast, vaid sinna kogunenud mälestustest: kes seal elas, kelle kalm seal on, mis pühapäeval sinna mindi, millist laulu või palvet seal peeti. Kui küla tühjeneb või hoone laguneb, ei kao üksnes aineline ese, vaid ka osa selle ümber kujunenud suhtlusest ja mälust.

Rahvarõivad ja hõbeehted on saanud Setomaa nähtavaks sümboliks. Nende pidulik kasutus väljendab perekondlikku järjepidevust, käsitööoskust ja kohalikku esteetikat. Ometi ei ole seto rõivas olnud muutumatu muistiseese. Rõivamoed, materjalid, jõukus ja võimalused on ajas muutunud ning tänapäeval kannavad rahvarõivad sageli teistsugust rolli kui talurahva igapäevaelus. Need kuuluvad eeskätt pidude, laulmise, perekondlike sündmuste ja avaliku eneseesitluse juurde. Seeläbi on neist saanud teadlikult hoitud pärand, mille tähendus sünnib igal kandmisel uuesti.

Setomaa jagunemine riigipiiriga on muutnud ka pärandi hoidmise keeruliseks. Sugulased, kalmistud, kirikud ja endised külakeskused ei paikne alati samas riigis, kuigi kuuluvad samasse ajaloolisse kultuuriruumi. Piir võib takistada liikumist, kuid ei ole kustutanud mälestust ühisest maastikust. Seetõttu on Setomaa kultuuripärand ühtaegu kohalik ja piiriülene: seda kannavad nii Eesti poolele jäänud kogukonnad kui ka Petseri rajooni setod, samuti väljarännanute järeltulijad mujal Eestis ja kaugemal.

Keel, usk ja pärimus ei ole Setomaa ajaloos eraldi nähtused. Seto keel andis kuju palvetele, lauludele ja igapäevasele kõnele; õigeusu kalender sidus külaelu aasta rütmiga; laul, rõivas ja pühapaik tegid kogukonna nähtavaks iseendale ning teistele. Just nende seoste tõttu ei ole Setomaa kultuuripärand üksnes minevikust säilinud vara. See on viis, kuidas eri aegade kogemusi mäletatakse, tõlgendatakse ja edasi antakse.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas