Jagatud Setomaa pärast 1991. aastat

1991. aasta augustis taastatud Eesti iseseisvus muutis Setomaa jaoks otsustavalt seni kehtinud ruumikorra. Eesti NSV ja Vene NFSV vaheline halduspiir, mis oli pärast 1944. aasta territoriaalseid muudatusi lõiganud ajaloolise Setomaa kaheks, kujunes nüüd kahe riigi piiriks. See ei tähendanud üksnes uut joont kaardil. Piir eraldas külasid, sugulasi, kirikuteid, matusepaiku ja harjumuspäraseid liikumisteid. Petseri, mis oli olnud Setomaa tähtis kiriklik, kaubanduslik ja halduskeskus, jäi Venemaa Pihkva oblasti Petseri rajooni keskuseks; Eesti poolele jäid Värska, Obinitsa, Mikitamäe, Meremäe ja Luhamaa ümbrus.

Esimestel taasiseseisvumisjärgsetel aastatel ei kujunenud uus piirikord välja üleöö. Nõukogude aja lõpul oli endiste liiduvabariikide vahel liiklemine olnud võrdlemisi vaba ning inimestel olid säilinud tihedad sidemed üle halduspiiri. Riigipiiri rajamine tõi kaasa dokumentide, kontrollpunktide ja lubade maailma. Igapäevane tee sugulaste juurde, kirikupühale või turule ei olnud enam kohaliku elu loomulik osa, vaid sõltus riikidevahelistest reeglitest. Setomaa jagunemine, mis oli halduslikult alanud juba 1940. aastate keskpaigas, muutus nüüd kogetavaks ka tavainimese liikumises ja elukorralduses. Uurijad on toonitanud, et just 1990. aastatel hakkas piir senisest tugevamalt kujundama kummalgi pool elavate setode keelelist, sotsiaalset ja kultuurilist keskkonda. (pmc.ncbi.nlm.nih.gov)

Piiri küsimus oli ühtlasi Eesti riikliku järjepidevuse ja Tartu rahu pärandi küsimus. Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud piirilepped lähtusid tegelikult valvatava kontrolljoone korrastamisest ning nägid ette vaid väikseid maavahetusi. 18. veebruaril 2014 Moskvas allkirjastatud lepped pidid jõustuma pärast mõlema riigi ratifitseerimist ja ratifitseerimiskirjade vahetamist, kuid seda ei ole toimunud. Seetõttu püsib Setomaa idaserval ka 21. sajandil olukord, kus tegelik piiriületus ja piirivalve tuginevad ajutise kontrolljoone korrale, mitte jõustunud kahepoolsele piirilepingule. Setomaa elaniku vaatepunktist ei ole see olnud abstraktne rahvusvahelise õiguse küsimus, vaid jätkuv elukorralduse tingimus. (riigikogu.ee)

Piirist riigipiiriks

Riigipiir ei jaganud Setomaad kaheks ühetaoliseks pooleks. Eesti poolel kujunes Setomaa osaks Euroopa Liidu välispiirist, Venemaa poolel aga Pihkva oblasti ääremaaks. Mõlemal pool jätkus maapiirkondade rahvastiku kahanemine, töökohtade koondumine suurematesse keskustesse ning nooremate inimeste väljaränne. Ent riikide erinev õigusruum, majanduslik areng ja haridusvõimalused süvendasid ajapikku erisusi.

Eesti poolel muutus piirialune asend korraga nii koormaks kui ka nähtavuse allikaks. Piirirežiim takistas vaba läbikäimist, kuid Setomaa eriline ajalugu, keel ja pärimus tõusid Eesti avalikkuses varasemast selgemini esile. Kohalikud algatused sidusid kultuurihoiu piirkonna arengu ja poliitilise esindatusega. 1993. aastal kogunes Värskas Seto Kongress, millest sai setode ühiste küsimuste arutamise ja seisukohtade kujundamise kogu. Järgmisel aastal asutati Setomaa Valdade Liit, kuhu kuulusid Meremäe, Mikitamäe, Misso ja Värska vald. Nõnda püüti halduslikult killustatud Eesti Setomaad käsitada ühise ajaloolise ja kultuurilise ruumina. (setomaa.ee)

See koondumine ei tähendanud mineviku taastamist. Petseri ja suur osa ajaloolisest Setomaast jäid teisele poole piiri ning Eesti kohalike omavalitsuste tegevus sai hõlmata üksnes Eesti Vabariigi territooriumi. Ometi oli tähtis juba see, et Setomaa nimi tuli tagasi avalikku haldus- ja kultuurikeelde. Nimi ei tähistanud enam ainult etnograafilist paikkonda või vanemat mälestust Petserimaast, vaid ka kohaliku kogukonna tahet korraldada oma elu ühistest ajaloolistest lähtekohtadest.

2017. aasta haldusreform andis sellele püüdlusele uue vormi. Meremäe, Mikitamäe ja Värska valla ühinemisel ning osa senise Misso valla külade liitmisel moodustati Setomaa vald. Uus vald alustas tööd 21. oktoobril 2017. Haldusüksuse loomine ei hõlmanud kogu ajaloolist Setomaad ega saanud seda hõlmatagi, kuid see koondas Eesti poole seto asualade suurema osa ühe omavalitsuse alla. Setomaa vald on seega tänapäevane haldusüksus, ajalooline Setomaa aga märksa avaram kultuuri- ja asustusruum, mille oluline osa paikneb Venemaal. (riigiteataja.ee)

Petseri rajoon ja kahanev kogukond

Venemaa poolel jäi setode kogukond arvult väikeseks ning selle püsimist mõjutasid eriti tugevalt väljaränne, venekeelne halduskeskkond ja haridusvõimaluste ahenemine. Nõukogude ajast säilinud eesti õppekeelega kooliharidus Petseris kandis veel mõnda aega üle piiri ulatuvat kultuurisidet. Petseri keelekoolis õpetati kuni 2004./2005. õppeaastani aineid eesti keeles; seejärel muutus kooli õppekeeleks vene keel. Seto ja eesti keel jäid alles ringitegevusse, koorilaulu, käsitöö ja kohalike kultuuriürituste keelde, kuid mitte enam tavapärase koolihariduse kandvaks keeleks. (pmc.ncbi.nlm.nih.gov)

See muutus oli sümboolselt suur. Keel püsib kõige kindlamalt seal, kus seda kasutatakse kodus, koolis, kirikus, töös ja avalikus suhtluses. Kui osa neist kasutusväljadest kaob, jääb keele edasiandmine enamasti perekondade ja üksikute kultuurikandjate kanda. Petseri rajooni setode jaoks tähendas see, et rahvuslik ja keeleline kuuluvus tuli üha sagedamini nähtavale just pidudel, lauludes, rahvarõivastes ja mälestustes. Igapäevaelu keel ning ametlik asjaajamine olid valdavalt vene keel.

Samas ei kadunud Setomaa Venemaa-poolsest osast täielikult. Petseri klooster jäi nii vene kui seto elanike jaoks mõjukaks usulise ja kohaliku identiteedi paigaks. Seto külad, perekonnanimed, kalmistud ja maastik säilitasid ajaloolise mälu ka siis, kui elanikkond hõrenes. Petseri rajooni setode kultuurist on saanud ühtaegu kohaliku pärandi osa ja väikese kogukonna enesehoiu viis. Selle kogukonna sidemed Eesti poolega on jäänud oluliseks, ehkki piiriületuse võimalused ja riikidevahelised suhted on neid korduvalt piiranud.

Pärand, mis ei mahu piirijoonele

Jagatud Setomaa keskne paradoks seisneb selles, et piir eraldas halduslikult ühe maa, kuid ei suutnud lõpetada ühise pärandi olemasolu. Seto keel, õigeusu traditsioon, laulmine, perekondlikud sidemed ja pühapaigad on vanemad kui praegune riigipiir. Eriti ilmekalt väljendab seda leelo. UNESCO kandis seto mitmehäälsuse 2009. aastal inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja ning nimetas selle kandjatena sõnaselgelt nii Kagu-Eesti kui ka Venemaa Petseri rajooni seto kogukonda. Leelo rahvusvaheline tunnustus kinnitas, et seto pärandit ei saa mõista üksnes Eesti-sisese nähtusena. (ich.unesco.org)

Eesti poolel on pärandi hoidmiseks kujunenud välja tihe kultuuriline võrgustik: leelokoorid, muuseumid, kohalike pühade ja tavade taastamine, setokeelne kirjasõna ning kogukondlikud ettevõtmised. Riiklik Setomaa kultuuriprogramm on andnud sellele tegevusele püsivama toe. Kuid pärandi elujõud ei sõltu ainult toetustest ega tunnustustest. See sõltub sellest, kas Setomaal elatakse, kasvatatakse lapsi, kasutatakse kohanimesid, käiakse kalmistutel ja peetakse meeles piiri taha jäänud sugulasi ning paiku. (kul.ee)

Pärast 1991. aastat ei ole Setomaa lugu olnud üksnes kaotuse lugu. Piir tõi kaasa valusa katkestuse, kuid sundis ühtlasi selgemini sõnastama, mis Setomaad koos hoiab. Eesti poolel tugevnesid kohalik enesekorraldus ja kultuuriline eneseteadvus. Venemaa poolel jäi setode pärand väiksema kogukonna kanda, kuid ei kadunud. Ajalooline Setomaa on seetõttu tänini jagatud maa: eri riikidesse kuuluv, eri õigusruumides elav ja eri kiirusega muutuv, ent keele, usu, mälu ja kultuuripärandi kaudu endiselt äratuntava tervikuna.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas