Setomaa Eesti Vabariigis (1920–1940)

1920. aasta tõi Setomaale korraga rahu, uue riigipiiri ja senisest teistsuguse avaliku korra. Tartu rahuleping, mis sõlmiti 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel, jättis Setomaa koos Petseri linna ja laiemate idapoolsete aladega Eesti koosseisu. Moodustati Petseri maakond, mille keskus oli Petseri. See maakond ei kattunud Setomaaga: selle piiresse kuulusid seto külad, vene külad, segaasustusega alad ning ka läti elanikkonnaga paigad. Seetõttu tuli noorel riigil korraldada elu piirkonnas, mille usuline, keeleline ja ajalooline taust erines tuntavalt ülejäänud Eestist. (blog.ra.ee)

Setomaa jaoks ei tähendanud Eesti riigiga ühinemine üksnes võimuvahetust. Senise Pihkva kubermangu ääreala asemel sai sellest piirimaa, mille arengut peeti riiklikult oluliseks. Petseri maakonnast kujundati korraga nii idapiiri tugiala kui ka paik, kus tuli siduda eri taustaga elanikud ühise kodanikukorraga. Riigivõimu jõudmine küladesse tähendas uusi ametiasutusi, isikut tõendavaid dokumente, koole, omavalitsusi, teid ja suhtlusviise. Muutus oli kiire ning puudutas igapäevaelu palju sügavamalt, kui seda võinuks järeldada pelgast kaardijoone nihkumisest.

Uus haldusruum ja kodanikuks saamine

Esimestel iseseisvusaastatel tuli Petseri maakonnas luua halduskord, mis sobiks Eesti seaduste ja kohalike oludega. 1922. aasta vallareformiga asendati senised suured vallad väiksemate omavalitsustega. Nii muutus vallakeskus kohaliku elu nähtavamaks korraldajaks: sinna koondusid maksud, kooliasjad, rahvastikuregistrid, teede küsimused ja muud riigi ning küla kokkupuutepunktid. Setomaa küladele ei olnud see üksnes halduslik ümberjaotus, vaid senise kogukondliku elurütmi kohandamine uue riigi nõudmistega. (dspace.ut.ee)

Kõnekas märk sellest muutusest oli perekonnanimede panemine. Paljudel Petserimaa elanikel, eriti setodel, ei olnud seni ametlikku perekonnanime. Igapäevases kõnepruugis eristati inimesi ees- ja isanime, talu või küla järgi; kirikuraamatutes kasutati enamasti vene õigeusu tavale vastavaid nimekujusid. Eesti riik vajas aga kodanike arvestamiseks ühtsemat isikutunnistuse ja registri süsteemi. 1921. aasta seadusega kohustati Petserimaa ja Narva-taguste valdade elanikke võtma perekonnanime; Petserimaal tehti see töö ära sama aasta sügisest aasta lõpuni. Nime võis üldjuhul valida inimene ise, kuid tähtajaks nime võtmata jätnule võis selle määrata riigivõim. Nõnda seoti kümned tuhanded inimesed uue haldus- ja dokumendikorraga. (blog.ra.ee)

Perekonnanime saamine ei muutnud iseenesest inimese keelt, usku ega kohalikku kuuluvust. Küll aga tähistas see ajajärku, mil setode varasem küla- ja kirikukeskne identifitseerimisviis põimus riikliku kodanikukorraga. Samal ajal püsisid kõrvuti seto kõnekeel, vene kirikukeel, eesti koolikeel ning mitmesugused kohalikud nimekujud. Uus ametlik elu ei tõrjunud vana korraga kõike välja, vaid asetas selle kõrvale teise, riigi kujundatud raamistiku.

Maa, kool ja muutuv argipäev

Setomaa oli tiheda asustusega põllumajanduspiirkond, kus maa nappus ja külakogukonna vanad kasutusviisid mõjutasid tugevalt inimeste elujärge. 1920. aastatel jagati Setomaal kruntidesse endisi külade ühismaid, mida oli varem talude vahel periooditi ümber jaotatud. Maa korraldamine tõi kaasa kindlamad talupiirid ja muutis omandisuhteid, kuid see ei kaotanud üleöö vaesust ega maa vähesust. Talupidamine jäi paljudele peredele napiks ning lisasissetulekut otsiti käsitööst, hooajatööst ja kaubavahetusest. (eestijuured.ee)

Kõige nähtavamaks muutuste kandjaks sai kool. 1922. aasta rahvaloendus näitas Petseri maakonnas suurt hariduslikku mahajäämust: üle kümneaastastest elanikest ei osanud ligi pool lugeda ega kirjutada. See erines järsult ülejäänud Eestist ning selgitas, miks koolivõrgu rajamist peeti Petserimaal eriti pakiliseks. Kool õpetas lugemist, kirjutamist ja arvutamist, kuid vahendas ühtlasi eesti kirjakeelt, riiklikku ajalookäsitust ning kodanikuks olemise harjumusi. Laste kaudu jõudsid uued teadmised ja sõnad ka kodudesse. (journals.openedition.org)

Hariduse mõju ei olnud siiski ühesuunaline. Seto lapsed õppisid koolis eesti keeles, ent kodus ja külas kõneldi jätkuvalt seto keelt; paljudes paikades oli igapäevases suhtluses tähtsal kohal ka vene keel. Kooliharidus avas nooremale põlvkonnale tee edasiõppimisele, ametitesse ja laiemasse Eesti ühiskonda, kuid ühtlasi suurendas põlvkondade vahet keelekasutuses ning maailmapildis. Riigi eesmärk oli kasvatada Petserimaa lastest Eesti Vabariigi kodanikud; kohaliku elu tegelik mitmekeelsus ja õigeusuline taust seda eesmärki siiski ei kaotanud. (journals.openedition.org)

Hariduse ja seltsielu kaudu kogus uut jõudu ka seto kultuuri teadlik väärtustamine. Piirimaade Selts ning selle ümber koondunud õpetajad, rahvaluulekogujad ja kohalikud noored korraldasid kursusi, pidusid ja rahvaluule kogumist. Samuel Sommeri eestvedamisel koguti ulatuslikult seto pärimust; selle töö käigus said kirjaoskust omandanud noored ühtaegu nii oma kultuuri talletajateks kui ka uue haridusmaailma vahendajateks. Seto kultuuri hakati senisest enam nägema Eesti rahvakultuuri erilise osana, kuid see tõi kaasa ka püüde määratleda setosid eeskätt eestlaste kohaliku rühmana. (setko.ut.ee)

Õigeusu maa Eesti riigis

Setomaa kuulumine Eesti Vabariiki ei muutnud selle õigeusulist iseloomu. 1922. aasta andmeil olid üle üheksa kümnendiku Petseri maakonna elanikest õigeusklikud. Petseri klooster, Värska, Obinitsa, Saatsere, Tailova ja teiste paikade kogudused jäid inimeste usulise elu ning perekondliku mälu keskmeteks. Kirik tähendas enamat kui pühapäevast teenistust: selle juurde kuulusid ristimine, laulatus, matused, pühad, kalendritavad ja põlvkondadevaheline järjepidevus. (ra.ee)

Uue riigi ajal muutus ka õigeusu kiriku halduslik kuuluvus. Eesti õigeusu kirik kujunes Venemaa kirikuvõimust eraldi korraldatud kirikuks ning 1923. aastal siirdus see Konstantinoopoli patriarhaadi alluvusse. Petseri klooster jäi Eesti Vabariigi piiridesse ja jätkas tegevust ajal, mil Nõukogude Venemaal tabas kloostreid sulgemine ning tagakiusamine. Klooster oli Petseri linna ja kogu piirkonna tähtsaim vaimulik sümbol, kuid samal ajal ka nähtav side vene õigeusu kultuuriruumiga. (entsyklopeedia.ee)

Keele küsimus jõudis teravalt ka kirikusse. Mitmed Petserimaa kogudused olid seto-vene segakogudused ning jumalateenistuse keel ei olnud pelgalt usuline, vaid ka kogukondlik ja rahvuslik küsimus. Eesti võimud ning piirimaade tegelased püüdsid mõnes kohas eraldada setode ja venelaste teenistusi või rajada seto kogudustele oma kirikuid, kuid kõiki kavatsusi ei suudetud ellu viia. Seetõttu säilis paljudes paikades vana läbipõimunud kirikuelu, kus seto ja vene taust ei olnud alati selgelt lahutatavad. (setko.ut.ee)

Petseri kui maakonnakeskus

Petseri oli Setomaa ajalooline kauba- ja usukeskus, kuid Eesti Vabariigi ajal omandas linn ka selge maakonnakeskuse ilme. Siia koondusid maavalitsus, koolid, pangad, kauplused, ajakirjandus ja ametiasutused. Linnas kohtusid seto talupojad, vene kaupmehed, Eesti riigiametnikud, sõjaväelased, õpilased ja kloostri palverändurid. See andis Petserile iseloomu, mida ei saa taandada ühe rahvuse või ühe kultuuri linnaks. (tuna.ra.ee)

1931. aastal avatud Tartu–Petseri raudtee sidus maakonnakeskuse senisest vahetumalt Tartu ja ülejäänud Eestiga. Raudtee kiirendas inimeste, kaupade ja ajalehtede liikumist ning muutis Petseri nähtavamaks kogu riigi avalikkuses. Linnapilti lisandusid Eesti Vabariigi ajale iseloomulikud hooned ja asutused, ent kloostri müürid ning vanem tänavavõrk hoidsid alles Petseri varasema näo. 1939. aasta suur tulekahju, milles hävis ligikaudu kolmandik linna hoonetest, katkestas selle arengu valusalt juba iseseisvusaja lõpul. (tuna.ra.ee)

1920. ja 1930. aastate Setomaa ei sulanud ühtlaselt ega kiiresti ülejäänud Eestiga kokku. Eesti riik tõi kaasa kooli, omavalitsuse, uued dokumendid, maa ümberkorraldamise ja tihedama ühenduse keskusega. Samal ajal püsisid seto keel, õigeusu usuelu, külasidemed ja Petseri ümber koondunud ajalooline maailm. Selle kahekümne aasta suurim muutus seisneski mitte kohaliku eripära kadumises, vaid selles, et Setomaa hakkas oma seniseid tavasid elama Eesti Vabariigi raamides. See areng katkes järsult 1940. aasta juunis alanud Nõukogude okupatsiooniga.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas