Rahvastik

9. sajandi lõpul ei olnud tänapäeva Setomaa veel ühe nime, ühe keskuse ega ühe halduspiiriga määratletav maa. Selle ala asustus kujunes järvede, jõgede, kõrgemate liivaste seljakute ja metsaste orgude järgi. Pihkva järve lõunakallas, Värska laht, Piusa ning teiste Peipsi–Pihkva vesikonda suubuvate jõgede ümbrus sidusid siinsed külad ja talukohad ühtaegu omavahel ning suurema liikumisruumiga. Vesi oli kala-, joogivee- ja liikumisallikas, kuid samuti tee: järve kaudu pääses Velikaja alamjooksule, sealt Pihkvasse, ning edasi Novgorodi ja teiste Rusi keskuste suunas. Maismaateed kulgesid tõenäoliselt samade looduslike sõlmpunktide vahel – veekogude ületuskohtades, kõrgematel moreeniseljakutel ja kindlustatud asulate läheduses.

Selle aja rahvastikupilti ei saa lugeda välja ühestki kirjalikust nimistust. Hilisem seto enesenimetus ega Petseri ümbruse setosid tähistanud välisnimed ei ulatu 9.–11. sajandi allikaisse. Seetõttu ei ole põhjendatud nimetada kõiki toonaseid kohalikke inimesi tänapäevases tähenduses setodeks. Küll aga paikneb Setomaa selle varakeskaegse kultuuri- ja kontaktivööndi keskel, mille arengust kasvasid välja Pihkva järve lõunakaldal ja Eesti kagunurgas hiljem tuntud keelelised ning kultuurilised eripärad.

Varasemast ajast pärinevad Pihkva pikk-kääbaste kultuuri matmispaigad annavad sellele pildile sügavuse. Setomaa liivastes männikutes, muu hulgas Laossina, Suure-Rõsna ja Obinitsa ümbruses, on säilinud ümmargusi ja piklikke liivakääpaid. Neisse maeti põletusmatuse järel surnute luid, sageli mitte üksikisikuna eraldatud hauasse, vaid samasse matusepaika järjestikuste matmiste kaudu. Kääpad osutavad sellele, et siinne maa ei olnud juhuslike läbikäijate ääreala, vaid põlvkondade jooksul kasutatud asustusruum. Matmispaikade paiknemine veeteede, järvekallaste ja kõrgemate liivamaade lähedal lubab näha nende taga väikeste, kuid püsivate majapidamis- ja sugulusrühmade võrku. Pikk-kääbaste kultuuri asulakohti on raske tabada, sest need olid sageli väikesed, vähese kultuurkihiga ning võisid koosneda vaid ühest või kahest majapidamisest; nende ümber paiknes metsa, põllu, karjamaa, püügikohtade ja korilusalade majandusvöönd. (pureportal.spbu.ru)

Matmisviis ega savinõude kuju ei anna siiski iseenesest rahvanime. Pihkva pikk-kääbaste kultuuri etniline tõlgendus on olnud vaieldav: seda on seostatud slaavi, balti ja läänemeresoome rahvastikega ning nende pikaajaliste kontaktidega. Tänapäeva uurimisseis ei toeta lihtsat kujutlust, nagu oleks üks kindel rahvas teise täielikult välja vahetanud. Pigem osutavad nii materiaalse kultuuri mitmekesisus kui ka Pihkva järve ümbruse kohanimed piirkonnale, kus eri päritolu inimrühmad kohtusid, segunesid ja võtsid üksteiselt üle sõnu, esemeid, töövõtteid ning paiganimetusi. Pihkva järve idakaldal kattuvad kohati balti ja läänemeresoome päritolu hüdronüümide levialad; selline kattumine on kooskõlas varasema kontakttsooni või segaasustusega, kuid ei võimalda üksikut jõenime siduda kindla rahva ega konkreetse sajandiga. (keeljakirjandus.ee)

Tänapäeva Setomaa rahvastikulise kujunemise seisukohalt on tähtis, et pikk-kääbaste kultuur ei lõppenud järsult Rusi võimu kujunemisega. Mitmel pool Pihkva järve ümbruses jätkus matmispaikade kasutamine või kujunes nende lähistel 8./9.–11. sajandil uus matmiskombestik. See räägib eeskätt kohalikust järjepidevusest asustusruumis: inimesed ei lahkunud tervikuna vanadelt maadelt, vaid nende sidemed, elatusviisid ja kultuurivormid muutusid koos uute kontaktide ja võimusuhetega. Samas ei tähenda asustusjärjepidevus automaatselt katkematut etnilist järjepidevust. Keeled, enesenimetused, abielusidemete ring ja usulised tavad võisid mitme sajandi jooksul oluliselt muutuda. (zendy.io)

Irboska oli selle muutumise üks olulisemaid lähedasi keskusi. Tänapäeva Setomaa lõuna- ja idaosa jaoks ei olnud Irboska kõrvaline võõras linn, vaid kindlustatud asula, mille tagamaa ulatus järveäärsete ja sisemaa külade suunas. Truvori linnamäel paiknenud asula oli olemas juba 8. sajandil. Arheoloogilised leiud näitavad seal kaitserajatisi, tänavavõrku, käsitööd, relvastusega seotud esemeid ning eri päritolu kaubasuhteid. Asula elanike hulgas on arheoloogide hinnangul nähtavad nii slaavi, balti kui ka läänemeresoome kultuuritraditsioonid. See ei tähenda, et inimesed oleksid end tingimata nende nimetustega määratlenud, kuid näitab, et Irboska ei olnud ühetaolise elanikkonnaga kindlus. Ta oli ümbruskonna käsitöö-, kogunemis- ja kaitsekeskus, kus kohtusid kohalike külade saadused, liikujad ja relvastatud võimukandjad. (ras.ru)

Irboska tähtsus ei välista Pihkva veel suuremat mõju. Pihkva linnus ja asula kujunesid Velikaja ning Pihkva jõe ühinemiskohas juba varakult suuremaks keskuseks kui Irboska. 10. sajandi Pihkva kindlustatud osa ja selle ümbruse asustus hõlmasid arheoloogiliste leidude järgi märksa ulatuslikuma ala kui Truvori linnamägi. Seetõttu tõmbas Pihkva enda poole osa käsitööst, kaubavahetusest ja poliitilisest korraldusest, kuid Irboska jäi lääne- ja edelasuunalise tagamaa sõlmpunktiks. Setomaa tollased külad paiknesid nende kahe keskuse mõjuväljas eri kaugusel: järveäärsed ja Piusa suuna asulad olid veeteede kaudu hõlpsamalt seotud Pihkva järvega, Irboska kõrgustiku ning lõunapoolsete teede lähedased paigad aga Irboska ümbrusega. (ras.ru)

Kroonikapärimus asetab Irboska Rusi kujunemisloo keskmesse. „Jutustus möödunud aegadest” seob 862. aasta Irboska varjaagi Truvoriga ning nimetab kutsujatena tšuude, slaavlasi, krivitše ja vepslasi. Seda teadet ei saa võtta 862. aasta täpse sündmusprotokollina: kroonika pandi kirja palju hiljem ning jutustus korralikust vürstivõimu algusest teenis ka hilisema poliitilise korra selgitamist. Arheoloogia ei ole leidnud Irboskas otseseid tõendeid selle kohta, et paik oleks olnud varjaagi dünastia üks pealinnu või Truvori isiklik residents. Küll aga kinnitab arheoloogia, et Irboska oli 8.–10. sajandil juba tähtis kindlustatud ja mitmekesise elanikkonnaga keskus. Seega ei tõesta kroonikalugu Truvori elulugu, kuid selle taustaks olnud Irboska tähtsus ei ole väljamõeldis. (ras.ru)

Kroonikas kasutatud sõna „tšuud” ei anna samuti alust samastada seda automaatselt setodega. See oli vana vene tekstides muutliku tähendusega välisnimetus, mida võidi tarvitada eri läänemeresoome või muude naaberrühmade kohta. Ometi on oluline, et Rusi varajane poliitiline pärimus ei kujuta Pihkva–Novgorodi ruumi üksnes slaavi maana: selles on nähtavad eri keelsete ja eri päritolu elanike ühised või vähemalt vastastikku sõltuvad suhted. Tänapäeva Setomaa rahvastikulise ajaloo jaoks tähendab see, et piirkonna võimalikku läänemeresoome järjepidevust tuleb käsitleda tõsise võimalusena, mitte hilise rahvusliku kujutlusena. Samal ajal ei saa ükski kroonika termin ega üksik kohanimi tõestada otsest põlvnemisjoont varakeskaegsetest „tšuudidest” tänapäeva setodeni. (keel.ut.ee)

Veeteed tegid Setomaa ümbrusest ühendusala, mitte tupiku. Pihkva järv ühendas Velikaja suudmeala Peipsi ja Narva jõe kaudu Läänemerega; järve lõunakaldalt viisid jõed ja maismaateed ka Võhandu, Piusa ning teiste lõuna- ja läänesuunaliste ühenduste poole. 9.–11. sajandist pärinevad Skandinaavia päritolu esemed ning araabia ja Lääne-Euroopa mündileiud Pihkva ja Irboska ümbruses näitavad, et kohalikud keskused kuulusid kaugete kontaktide võrku. See ei tähenda, et iga Setomaa külaelanik oleks puutunud kokku välismaiste kaupmeestega või kasutanud hõbemünte. Tõenäolisem on, et kauged esemed ja nende väärtus jõudsid maapiirkonda vahendatult: keskuste, kohalike pealike, sõjameeste, käsitööliste ning vahetussidemete kaudu. Kohaliku majanduse alus jäi siiski loodusvarade mitmekülgne kasutamine – põllupidamine sobivamatel maadel, loomakasvatus, kalastus, küttimine, metsasaaduste kogumine ning käsitöö. (lake.peipsi.org)

Rusi poliitilise võimuruumi kujunemine muutis sellise asustusala tähendust. 9. sajandi lõpul ja 10. sajandil ei tähendanud kuulumine Rusi mõjuvälja veel ühtlaselt korraldatud haldust ega igapäevast ametivõimu igas külas. Võim väljendus esmalt keskuste, sõjalise kaitse, andamite kogumise, liiklusteede kontrolli ja vürstivõimuga seotud vahendajate kaudu. Pihkva ning Irboska ümbruse elanike jaoks võis see tuua kaasa kohustusi, mida kandsid maa harijad, püüdjad ja muud kohalikud majapidamised, kuid selle perioodi allikad ei võimalda määrata, milliseid andameid nõuti tänapäeva Setomaa igast külast või kuidas koormus perede vahel jagunes. Veel vähem võimaldavad need kõnelda setodele kehtinud erikorrast. Tõendatud on pigem see, et piirkond sattus järk-järgult Pihkva kaudu Rusi poliitiliste ja majanduslike sidemete sisse, säilitades samal ajal hajusa maa-asustuse ning kohalike kogukondade igapäevase tegutsemisruumi.

11. sajandil tihenesid sidemed Pihkvaga ning Irboska kindlustati senisest selgemalt. Truvori linnamäe asulas eraldati 10. sajandi lõpu või 11. sajandi alguse paiku puidust kindlustatud sisemine osa; muutus kõneleb kasvavast vajadusest kaitsta keskust ja kontrollida selle juurde koondunud inimesi ning varasid. Lähiküladele tähendas see ühelt poolt turvapaiga ja turu lähedust, teiselt poolt keskuse suuremat võimet nõuda toitu, tööjõudu või sõjalist toetust. Kohalike inimeste suhe linnusega ei olnud ainult allumine: kindlus püsis ümbruskonna töö, varustuse, teabe ja liikumise najal. Selle tagamaa inimesed kasutasid keskusi oma kaupade vahetamiseks, vaidluste lahendamiseks, ohu korral varjumiseks ning kaugemate sidemete loomiseks. (archaeolog-ru.academia.edu)

Novgorodiga sidus Pihkva maad Rusi ühine poliitiline ruum, veeteede võrgustik ja vürstivõimu korraldus. Kuid 1136. aastani ei olnud Pihkva ega Irboska pelgalt Novgorodi äärealad selles hilisemas tähenduses, mille andis neile Novgorodi vabariigi aeg. Kohaliku rahvastiku jaoks oli määravam keskuste vahetu lähedus: Pihkva kui kasvav linnaline sõlm, Irboska kui kindlustatud tagamaakeskus ning Peipsi–Pihkva veestik kui tee eri maade inimeste, kaupade ja sõnumite liikumiseks. Petseri ei olnud selles ajajärgus veel linn ega kloostrikese; Petseri asula kujunes alles palju hiljem, 15.–16. sajandil kloostri ümber. Seetõttu tuleb 9.–11. sajandi Setomaa asustuslugu kirjutada eeskätt Irboska, Pihkva järve, kohalike matmispaikade ja külavõrgustiku kaudu, mitte hilisema Petseri keskuse tagantjärele projitseerimisega minevikku. (eha.ee)

Selle ajajärgu kõige kindlam järeldus on, et tänapäeva Setomaa alal elasid püsivaid maastiku- ja sugulussidemeid hoidnud kogukonnad, kelle maailm ei piirdunud ühe küla ega ühe keelega. Nende matmispaigad, asustuse paiknemine ja lähedaste keskuste leiumaterjal osutavad kohaliku järjepidevuse ning mitmesuunaliste kontaktide koosmõjule. Setode hilisema kultuuriruumi juuri võib otsida just sellest mitmekihilisest piirialast, kus läänemeresoome, slaavi ja tõenäoliselt ka balti päritolu rahvastikud ei seisnud üksteisest rangelt lahus, vaid kujundasid sajandite jooksul ühist, ent sisemiselt erilaadset Pihkva järve lõunaruumi.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas