Moskva tsaaririik ja Vene impeerium (1534–1917)

Moskva võimu alla oli Pihkva maa läinud juba 1510. aastal, kuid tänase Setomaa ajaloolisel asustusalal ei tähendanud see ühetaolise ega selgelt piiritletud haldusruumi sündi. Siin põimusid Pihkva linna tagamaa, Irboska ümbrus, Petseri kloostri valdused ning paljude külakogukondade igapäevased sidemed. Piir Läti- ja Eesti aladega oli lääne pool poliitiliselt tähtis, kuid kohaliku elu rütmi määrasid ennekõike maa, mets, järv, teed, kirikupühad ja turud. Setomaa ei olnud Moskva tsaaririigis eraldi maa- ega haldusüksus; selle nime all mõistetav ajalooline asustusala kujunes nähtavaks eelkõige inimeste keele, usu, külaelu ja väliste vaatlejate kirjelduste kaudu.

16. sajandi keskpaigaks oli Petseri klooster tõusnud piirkonna mõjukaimaks usuliseks ja majanduslikuks keskuseks. Kloostri ümber kujunes asula, millest kasvas Petseri. Irboska oli vana linnuse ja kihelkonnakeskusena säilitanud oma tähtsuse, kuid Petseri asend läänepiiri lähedal ning kloostri kasvav jõukus tõid sinna üha enam liikumist. Kloostril olid maad, kalastuspaigad, majapidamised ja sidemed Pihkvaga; selle juurde jõudsid nii kohalikud talupojad kui ka kaugemalt tulnud palverändurid, kaupmehed ja sõjaväelased.

Sõdade piirimaa

Liivi sõda muutis 16. sajandi teisel poolel kogu piirkonna ebakindlaks piirialaks. Petseri kloostrit kindlustati kivimüüri ja tornidega ning sellest sai ühtaegu pühapaik ja kaitsepunkt. Moskva riigi jaoks oli klooster oluline, sest see paiknes Liivimaa suunalise sõjategevuse läheduses. Kloostri kaitseks saadetud streletsid jäid elama selle ümbrusse ning nende kohalolek aitas kaasa Petseri asula kujunemisele.

Sõjad ei olnud kohalikele inimestele üksnes kroonika sündmused. Väed liikusid teedel, külad pidid taluma rekvireerimisi, varjumist ja majapidamiste hävimist. Põllud jäid harimata, kariloomi viidi ära ning osa inimesi lahkus sõja eest turvalisematele aladele. Samal ajal tõid sõjad ja hilisem asustuse taastumine piirkonda uusi elanikke. Vene keelt kõnelevate külade ja setokeelsete külade läbisegi paiknemine ei olnud üheainsa ümberasumise tulemus, vaid kujunes pika aja jooksul.

Petseri kloostri ajaloos on tähtsal kohal kloostriülem Kornelius, kes juhtis kloostrit aastail 1529–1570. Tema aega seostab kloostritraditsioon nii ehitustegevuse, kindlustamise kui ka õigeusu levikuga kohalike elanike seas. Ent setode õigeusustumist ei saa taandada ühe inimese ega ühe põlvkonna tegevusele. Õigeusk oli Pihkva mõjuväljas tuntud juba keskajal, kuid kirikuelu sügavam kinnistumine küladesse, pühakodade, vaimulike ja kogudusliku korralduse kaudu, oli pikk protsess. Vana rahvakultuur ei kadunud kirikliku korra ees, vaid põimus sellega. Pühakute austamine, ikoonid, paastud ja kirikupühad said osaks setode elust, kuid nende kõrval püsisid kaua kohalikud uskumused, kombed ja laulutraditsioon.

17. sajandil jäi piirkond endiselt sõjaliste vapustuste mõjuvälja. Petseri klooster põles 1688. aastal peaaegu täielikult maha, kuid taastati. Põhjasõja aastatel ulatus sõjategevuse ja vägede liikumise mõju taas Petseri ning selle ümbrusse. Pärast sõja lõppu 1721. aastal nihkus Vene riigi läänepiir kaugele läände. Petseri ja Irboska ei olnud enam vahetu rindeäärne tagamaa. See vähendas nende sõjalist tähtsust, kuid ei lõpetanud Petseri rolli kohaliku keskuse, kloostrilinna ja kaubapaigana.

Kloostri ja koguduste maa

Klooster ei olnud üksnes vaimulike eluase. See oli suur majanduslik majapidamine, mille valdustes töötasid talupojad ning mille ümber koondusid käsitöö, kaubandus ja teenindus. Kloostri mõjupiirkonda kuulusid nii Petseri lähedased külad kui ka kaugemad paigad. Kohalikud elanikud tõid kloostrile rendi- ja andamikohustuste täitmiseks põllu-, metsa- ja kalasaadusi; klooster omakorda pakkus turgu, tööd, usulist tuge ja mõnel juhul kaitset.

Setode külades ei kujunenud välja samasugust mõisakeskset eluviisi nagu Eesti kubermangu läänepoolsetel aladel. See ei tähendanud vabadust riigivõimu või suurte maavaldajate kohustustest, kuid külaelus jäi tähtsaks kogukondlik maakasutus ja talupere majapidamine. Põllu kõrval olid olulised karjakasvatus, kalapüük, metsasaadused ja käsitöö. Piusa, Värska lahe ning Pihkva järve ümbruses sidus kala kohalikku toidulauda, kaubavahetust ja kirikupühade eelset majandust.

18. sajandi keskpaiga riiklikud reformid muutsid kloostrite seisundit kogu Venemaal. Katariina II 1764. aasta sekularisatsiooniga võeti kirikuasutustelt suur osa maavaldustest. Petseri klooster säilis, kuid tema majanduslik alus muutus ning mitmed väiksemad kloostrid suleti. Irboska ja Mõla kloostrite kirikud jätkasid kogudusekirikutena. Nii kandus osa senisest kloostrikorraldusest üle tavapärasemasse koguduslikku kirikuelusse.

Kirikuvõrk tihenes aeglaselt. Vanu puukirikuid asendati kivikirikutega või ehitati ümber, rajati abikirikuid ning kujunesid püsivamad koguduste piirid. Senno, Kuulja, Kulkna, Mõla, Pankjavitsa, Saalessa, Taeluva ja teiste paikade kirikud olid kohaliku elu sõlmpunktid. Neis ristiti lapsi, laulati surnuid, peeti pulmi, kuulutati välja korraldusi ning kohtuti inimestega, kes elasid mitme päeva tee kaugusel. Kiriku kalender sidus talutööd ja perekonnaelu suurema ajarütmiga.

Ent jumalateenistuse keel jäi kohalikele sageli kaugeks. Kirikus kasutati kirikuslaavi keelt, asjaajamises vene keelt, setode kodune kõnekeel aga kuulus lõunaeesti keeleruumi. Mehed, kes käisid laatadel, teenistuses või linnas tööl, omandasid vene keelt sagedamini kui kodusema eluviisiga inimesed. Keeleline kaksik- või mitmekeelsus oli seetõttu paljudes peredes praktiline oskus, mitte erand. See võimaldas suhelda Pihkva, Petseri ja vene küladega, kuid ei kaotanud setokeelset pärimust.

Petseri linn ja Pihkva kubermang

18. sajandi lõpu haldusreformid tõid Petserile uue staatuse. 1782. aastal sai Petseri maakonnalinna õigused ning sinna rajati vastavad valitsemisasutused. Maakondlik korraldus jäi siiski lühiajaliseks: 1796. aastal Petseri maakond kaotati ning 1802. aastast oli Petseri koosseisuväline linn Pihkva kubermangus. Need muutused näitavad, et impeeriumi haldus ei kujundanud piirkonda ühe sirge joone järgi. Keskvõimu korraldused jõudsid kohale, kuid kohaliku elu vanad sidemed püsisid.

Petseri linn kasvas kloostri kõrval, mitte sellest lahus. Linnas kohtusid eri keelte ja seisustega inimesed: mungad, ametnikud, kaupmehed, käsitöölised, talupojad ja sõjaväelased. Laatadel müüdi vilja, loomi, lina, kala, metsa- ja käsitöösaadusi. Kloostri suured pühad tõid Petserisse palverändureid ja kauplejaid kaugemaltki. Linn ei olnud suur, kuid selle mõju ulatus märksa laiemale alale kui tema tänavad ja turuplats.

Irboska jäi samuti oluliseks keskuseks. Vana kivilinnus meenutas aega, mil paik oli vahetu sõjalise tähendusega, ent 18. ja 19. sajandil kandus elu raskus rohkem turule, kirikutele, küladele ja ühendusteedele. Petseri ning Irboska kõrval olid kohaliku elu jaoks tähtsad ka pogostid ehk kiriku- ja halduskeskused. Nende kaudu korraldati maksude kogumist, nekrute värbamist, kohtuasju ning mitmesuguseid riiklikke kohustusi.

Vene impeeriumi 19. sajandi reformid jõudsid piirkonda ebaühtlaselt. Kohtureform, kohaliku halduse ümberkorraldused ja koolivõrgu areng muutsid tasapisi inimeste suhet riigiga. Petseri linnavalitsemine sai uue kuju, kuid maaelaniku igapäevaelus jäid määravaks küla, kogudus ja perekond. Riiki kogeti ennekõike maksude, sõjaväekohustuse, kohtuasjade, ametnike ja kiriku kaudu.

19. sajandi Setomaa

19. sajandi jooksul muutus piirkond välistele vaatlejatele üha nähtavamaks. Vene ametnikud, vaimulikud, teadlased ja Eesti rahvusliku liikumise tegelased hakkasid kirjeldama kohalikke õigeusulisi eesti keelt kõnelevaid talupoegi. Neid nimetati eri aegadel mitmeti: õigeusu eestlasteks, poolusulisteks, tšuudideks, setudeks. Need nimetused ei olnud neutraalsed ega alati kohalike enesemääratlusega kooskõlas. Sõna „setu” levis 19. sajandi lõpu poole ning omandas aja jooksul rahva ja maa nimetusena kindlama koha.

1897. aasta Vene impeeriumi esimene üldrahvaloendus ei käsitlenud setosid eraldi rahvusena. Rahvastikku küsitleti muu hulgas emakeele järgi ning Pihkva maakonnas oli eesti keelt emakeelena kõnelevaid inimesi arvukalt. See annab aimu setokeelse ja muu eesti keelt kõneleva elanikkonna ulatusest, kuid ei võimalda kogu ajaloolise Setomaa rahvastikku ühe lihtsa arvuga kokku võtta. Setod elasid läbisegi vene elanikega ning nende asuala ulatus üle mitme tollase halduspiiri.

Sajandi teisel poolel kasvas koolide arv. Tegutsesid kiriku-koguduse koolid, semstvokoolid ja muud algkoolid. Õpetus oli enamasti venekeelne ning kiriku mõju haridusele oli tugev. Kooliharidus avas osa noortele võimaluse liikuda väljapoole koduküla, lugeda ametlikke tekste ja suhelda riigiasutustega. Samal ajal tähendas vene õppekeel, et kool ei toetanud seto keele kirjakeelse kasutuse kujunemist. Setokeelne pärimus kandus edasi ennekõike kodus, külakogukonnas ja laulutraditsioonis.

19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul rajati või laiendati uusi kogudusi. Obinitsas avati kiriku-koguduse kool 1892. aastal, kirikuhoonet hakati ehitama 1897. aastal ning iseseisev kogudus asutati 1903. aastal. Ka mujal kasvas kiriklike koolide ja abikoguduste arv. Need muutused näitavad, et Setomaa ei olnud impeeriumi äärel seisev muutumatu maailm. Rahvaarvu kasv, suurem liikuvus, koolid, turusuhted ja riiklik asjaajamine sidusid külad varasemast tihedamalt Petseri, Pihkva ja kogu impeeriumiga.

Ometi säilis piirkonna eripära. Setokeelne kõne, õigeusu kirikukalender, külade tihe asustus, laulupärimus ja perekondlikud sidemed hoidsid koos kultuuriruumi, mida ei määranud üksnes halduskaart. Petseri klooster oli selle ruumi keskne sümbol ja tegelik jõukeskus, kuid Setomaa elu ei mahtunud kloostrimüüride vahele. Seda kujundasid sajad külad, nende põllud ja kaldaäärsed maad, surnuaiad, teed ning inimeste oskus elada mitme keele, usu- ja võimuruumi piiril.

1917. aasta revolutsioonid lõpetasid Vene keisririigi ning avasid ka Setomaa elanikele uue ja ebakindla ajajärgu. Senine side Pihkva kubermangu, Vene õigeusu kiriku ja impeeriumi halduskorraga ei katkenud üleöö, kuid vana riigikord oli lagunenud. Järgnenud sõjad ja piirilepped pidid otsustama, millisesse riiki kuuluvad Petseri, Irboska ja setode ajalooline asustusala.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas