Halduspoliitiline olukord

Aastate 500–899 Setomaast ei saa rääkida hilisemate maakondade, valdade ega riigipiiride keeles. Tänapäevane Setomaa ei moodustanud siis ühtset haldusala ning selle eri paiku sidusid eri suundades kulgenud veeteed, teerajad ja asustusvõrgud. Halduskorralduse kohta puuduvad kirjalikud dokumendid: ei ole teada maksunimekirju, kohtupiire, ametnikke ega kirjalikult määratud külakondi. Ometi ei olnud see korralduseta maa. Arheoloogiline asustuspilt, kalmistud ja linnamäed lubavad näha kohalike kogukondade maailma, kus võim ja ühistegevus olid seotud asustustuumikute, liikumisteede ning kaitstavate keskustega.

Setomaa eri osade areng ei olnud ühesugune. Värska lahe ja Pihkva järve rannikul püsis asustus juba varasematest aegadest, kuid I aastatuhande teisel poolel laienes see sisemaa poole. Obinitsa–Meremäe ümbrus tõusis selgemalt esile samal ajal: Piusa läheduses paiknevad pikk- ja ümarkääbastega kalmistud ning Hinniala ja Kõõru linnamägi osutavad, et jõe ümber kujunes tihedam asustus ja kohalike sidemete võrk. Optjoki jõe kesk- ja alamjooksu asustus oli omakorda seotud veeteega, mis viis Pihkva järvelt Irboska järve suunas. Need piirkonnad ei olnud ühe keskuse ühtlaselt juhitud ääremaad, vaid eriilmelised kohalikud maastikud, mille ühendused ulatusid nii järvele, jõgedele kui ka lõuna poole. (oes.ut.ee)

Selle ajajärgu kõige nähtavamaks arheoloogiliseks kihiks on Pihkva pikk-kääbaste kultuur. Pikkade või vallikujuliste kääbaste alla maeti põletusmatuseid; samades kalmistutes leidub hiljem ka ümarkääpaid. Matuseviis, keraamika ja ehted näitavad Setomaa kuulumist laiemasse Pihkva- ja Novgorodimaa kultuuriruumi, kuid ei anna alust samastada selle ala kogu elanikkonda ühe rahva ega ühe poliitilise ühendusega. Pikk-kääbaste kultuuri seostamine kroonikates hiljem nimetatud krivitšitega on uurimistraditsioon, mitte otsene etniline tõend iga kalme või küla kohta. Ka kohalike läänemeresoome rühmade osalus selles kultuuriruumis jääb oluliseks võimaluseks. Seetõttu ei ole õige nimetada 6.–9. sajandi Setomaa elanikke kindlalt ei setodeks ega krivitšiteks; kindlam on kõnelda mitmekesiste kohalike kogukondade kujunemisest hilisema seto asuala maastikul. (old.archeo.ru)

Pikk-kääbaste kalmistud kõnelevad ühisest matusekombest ja mälupaikade kasutamisest, kuid mitte veel riiklikust haldusest. Kalmistute rajamine ja hooldamine eeldas siiski kestvaid kogukondi, kellel olid kokkulepped maa, esivanemate mälestamise ja ühiste toimingute üle. Küla, lähisugulus, majapidamine ja naabrussuhted olid tõenäoliselt selle korra kandjad. Nende inimeste tegutsemisruum ei piirdunud kodupaigaga: Piusa, Optjoki, Pihkva järve ja Velikaja vesikonna kaudu liiguti, vahetati kaupu, sõlmiti sidemeid ning jagati teadmisi. Teed ei olnud pelgalt hilisemate võimude rajatud ühendused, vaid aitasid juba enne kirjaliku halduse teket kujundada seda, millised külad ja keskused omavahel tihedamalt suhtlesid.

Irboska oli selles võrgus erilise tähendusega. Irboska vanal linnamäel, mida hiljem hakati seostama Truvoriga, algas püsiv asustus tõenäoliselt 7. ja 8. sajandi vahetusel. Linnus paiknes kõrgel neemikul Irboska järve kohal ning kontrollis looduslikult hästi kaitstavat kohta ja veeteed. 8.–9. sajandi kihist on leitud käsitsi valmistatud keraamikat, töö- ja tarbeesemeid, kalapüügivahendeid ning valuvorm; asustus koosnes maapealsetest palkhoonetest, mille keskele jäi hoonestamata ala. See lubab näha Irboskat kohaliku koondumiskohana, kus kohtusid kaitse, käsitöö, vahetus ja ümbruskonna inimeste ühised asjad. (djvu.online)

Samas ei tohi 8.–9. sajandi Irboskat kujutada hilisema linnriigi või kindla vürstivalitsuse eelkujuna. Linnus ja selle ümber koondunud asustus annavad tunnistust võimu koondumise võimalusest, kuid ei näita, kuidas otsuseid tehti, kelle käes oli sõjaline juhtimine või kas keskuse mõju ulatus ühtlaselt üle kogu praeguse Setomaa. Arheoloogid on nimetanud Irboskat ühe krivitšite rühma hõimukeskuseks ning protolinnaliseks sõja-, kaubandus- ja käsitöökeskuseks. Need mõisted kirjeldavad keskuse ulatust ja funktsioone, mitte kindlalt teada olevat valitsemissüsteemi. Kindlam on öelda, et Irboska ümber koondus 8.–9. sajandil rohkem inimesi, oskusi ja kaitsevõimet kui tavaküladesse ning see muutis ta Ida-Setomaa asustusliku tuumikala tähtsaks sõlmpunktiks. (djvu.online)

Irboska kõrval ei kadunud kohalike külade ja väiksemate keskuste tähtsus. Hiljemalt viikingiajal olid Irboska ümbruses kasutusel ka Sahnova, Mitkovitsa, Ala-Krupska ja Leeska linnamäed. Nende omavaheline suhe ei ole selge: need võisid olla eri asustuspiirkondade varjepaigad, teid ja veeteid jälgivad tugipunktid või kohalike võimualade keskused. Juba linnamägede rohkus osutab, et turvalisus ei toetunud ühele keskusele. Kaitse ja otsustamine võisid paikneda mitmel tasandil: küla, lähikonna ja suurema keskuse juures. See jätab ruumi kohalike elanike enda algatusele ega taanda Setomaa inimesi üksnes Irboska või Pihkva tagamaa rahvaks. (oes.ut.ee)

Pihkva ja Irboska vahelised sidemed olid kindlasti olulised, kuid nende iseloom muutus ajas. Pihkva järv, Velikaja jõgi ja Optjoki jõgi ühendasid asustuspaiku nii põhja kui lõuna suunas; Irboska kaudu hargnesid teed edasi Läti alade poole. Hilisemate sajandite tihe liiklusvõrk ei tohi automaatselt olla kantud 6. sajandisse, ent 8.–9. sajandi Irboska paiknemine veetee ääres näitab, et ühenduste kontroll ja kasutamine olid keskuse kujunemisel juba siis määravad. Setomaa ei olnud selles mõttes suletud metsamaa, vaid eri kultuuriruumide kokkupuutekoht, kus väljast tulnud mõjud põimusid kohalike tavadega. (oes.ut.ee)

Aasta 862 seob hilisem kroonika Irboska varjaagi Truvori nimega. Seda teadet ei saa võtta kaasaegse haldusaktina. „Jutustus möödunud aegadest” koostati alles 12. sajandi alguses ning vanim säilinud koodeks, Laurentiuse kroonika, pärineb 1377. aastast; kroonikatekst tugineb eri aegadel kujunenud pärimustele ja teenib ühtlasi Vene maa algusloo seletamise eesmärki. Irboska olemasolu 9. sajandil kinnitab arheoloogia, kuid kroonika ei tõenda, et Truvor tegelikult siin valitses, milline oli tema võim ega seda, et kogu Setomaa oleks 862. aastal olnud kellegi kindlalt piiritletud vürstiriik. (kp.rusneb.ru)

9. sajandi lõpul hakkasid Pihkva ja Irboska ümbruse ühendused põimuma kujuneva Rusi riigi ning Novgorodi–Pihkva maa võimusuhetega. Setomaa kohaliku elu jaoks ei tähendanud see veel järsku piiri ega ühetaolise ametkonnakorralduse tekkimist. Pigem avanesid senistele kohalikele keskustele uued sõjalised, kaubanduslikud ja poliitilised sidemed. Külad, kalmistud ja linnamäed jäid siiski paikadeks, kus inimesed korraldasid oma igapäevaelu, kaitset ja vastastikuseid kohustusi ka siis, kui nende kohale hakkasid kujunema suuremate võimukeskuste nõudmised.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas