Halduspoliitiline olukord

Setomaa ajalooline asustusala ei moodustanud 9. sajandi lõpul ega 10.–11. sajandil omaette maakonda, valda või kindlapiirilist maad. Siinsed külad, põllud, kalapaigad ja metsad paiknesid Pihkva järve, Piusa jõe ning Irboska ümbruse ühendusteede läheduses, kuid nende sidemed ei kulgenud kõik ühes suunas. Eeskätt ala ida- ja põhjaosa kuulus Irboska ning Pihkva tagamaasse; nende keskuste kaudu jõudsid kohalikku ellu Rusi riigi ja Novgorodi võimusuhted. See ei tähendanud ühtlaselt korraldatud riigivalitsust igas külas. Võimu ulatus sõltus teedest, veekogudest, asustustihedusest, kaitsevajadusest ja sellest, kui lähedal paiknes linnus või turg.

Irboska oli selles ruumis vanem ja lähem võimukeskus kui Pihkva. Truvori linnamäel oli asustus olemas juba enne Rusi riigi kujunemist ning 10. sajandiks oli sinna koondunud kindlustatud keskus, käsitöö ja kaubavahetus. Arheoloogia näitab, et linnuse sisemisel alal ning selle kõrvalasulas ei elanud kõik inimesed samasugustes tingimustes ega täitnud samu ülesandeid. Keskusesse koondusid kaitsega seotud jõud, käsitöölised ja kaubandussidemete vahendajad; ümbruskonna külade rahvas tootis toitu, pidas loomi, haris maad, kasutas metsi ja veekogusid ning oli keskusega seotud nii vahetuse kui ka kaitse kaudu. Sellest ei saa siiski järeldada, et kogu tänapäevane Setomaa allus otseselt Irboska linnuseülemale või et kõigil kohalikel elanikel oli kindlalt määratud koht varases riigihalduses.

862. aasta kroonikajutustus Irboska kohta ei anna Setomaa ajaloolise asustusala jaoks kaasaegset haldusakti ega maksunimekirja. See on hiljem kujunenud valitsejasoo alguslugu, millest saab kindlamalt järeldada üksnes seda, et Irboskat peeti kroonika kirjapaneku ajaks vana ja tähendusliku keskusena. Olulisem on, et 9.–11. sajandi Rusi võimusuhted rajan esmajoones linnuste, teede ja veeteede kontrollile ning tagamaalt saadavale andamile ja teenistusele. Rusi maade kohta teada oleva korra järgi võidi andamit koguda valitseja või tema sõjasalga ringsõitudel; 10. sajandil kujunesid mitmel pool püsivamad kogumiskohad ja vahendajad. Kohustused ei piirdunud rahalise maksuga, vaid võisid seisneda karusnahkades, mees, vahas, toiduainetes, veos, majutuses ja kaitseabis. Irboska ning Pihkva tagamaaga seotud tänapäeva Setomaa ala elanikele tähendas sellesse võimuruumi kuulumine tõenäoliselt eeskätt võimalust, et neilt nõuti niisuguseid andameid või teenuseid ning et sõjalise ohu korral oodati nende abi ja varustust. Säilinud allikad ei võimalda siiski kindlaks teha, milliseid kohustusi nõuti üheski Setomaa külas, kui sageli neid koguti ega kuidas koormus majapidamiste vahel jagunes.

Rusi riigi kujunedes seostus Pihkva maa Novgorodi ja kaugemate vürstikeskustega. Pihkva ei olnud sel ajal veel hilisem iseseisev vabariik ega püsiv pärilik vürstiriik. Kohalikku korda kujundasid vahelduvalt vürstid, nende sõjasalgad, linnarahvas ning Novgorodi kaudu toimivad sidemed. Vürsti peamine tähendus oli sõjaline juhtimine, kohtuvõimu teostamine ja välissuhete korraldamine. Linnuse ja selle tagamaa elanikele tähendas see ennekõike kaitsekohustust, võimalikke andami- või teenistusnõudeid ning vajadust liikuda vaidluste, turu- ja kirikuasjade pärast keskuse poole. Kuid 10.–11. sajandi Setomaa külade kohta ei ole säilinud dokumente, mis ütleksid, kui suuri andameid nõuti, kellelt neid koguti või kuidas kohustus külade vahel jagunes.

Seetõttu ei ole võimalik nimetada toonaseid Setomaa elanikke ühetaoliselt maksualusteks, sõjameesteks või sõltlasteks. Osa inimesi võis olla tihedamalt seotud linnuse, veeteede või kaubavahetusega; teiste elu kulges hajusamates põllu-, metsa- ja soomaastiku külades, kus keskse võimu igapäevane kohalolek oli nõrgem. Kui Irboska või Pihkva võimukandjad nõudsid tagamaalt andamit, veoteenistust, varustust või kaitseabi, ei tähendanud see veel, et kohalikud inimesed oleksid olnud korralduseta alamad. Küla toime sõltus ühistest otsustest: põldude ja heinaalade kasutamisest, karjatamisest, teede ning sildade korrashoiust, kalapüügikohtade jagamisest, hädaabi andmisest ja ühisest kaitsest. Niisugune enesejuhtimine ei pruukinud olla kirjalikult vormistatud, kuid püsiv asustus, kalmistud ja ühiskasutuses maastik eeldasid kestvaid kokkuleppeid.

Külakogukonna mõju ei tohi siiski romantiseerida võrdse ja täielikult iseseisva rahvavõimuna. Sugulus, jõukus, vanus, sõjaline võimekus ja sidemed linnusega andsid mõnele inimesele tõenäoliselt rohkem kaalu kui teistele. Kirjalikud allikad ei nimeta 10.–11. sajandi Setomaa külavanemaid ega muid kohalikke ameteid, mistõttu ei saa hilisemate külavanemate või vallajuhtide nimetusi sellesse aega tagasi kanda. Samuti ei ole teada ühtki isikut, keda võiks kindlalt nimetada setode esindajaks Rusi või Novgorodi võimukorralduses. Seto enesenimetust ei kasutatud veel ning toonaste läänemeresoome keelt kõnelenud kohalike rühmade täpset enesemääratlust ei saa allikate nappuse tõttu taastada.

See ei tähenda, et Setomaa ajaloolisel asustusalal elanud inimestel puudus poliitiline tegutsemisruum. Nende mõju avaldus eelkõige kohaliku kogukonna tasandil: otsustes, mis puudutasid maastiku kasutust, tööjaotust, liikumisteid, vastastikust abi ja turvalisust. Keskuste võim ei saanud toimida üksnes käsu kaudu. Andami kogumine, sõjaline mobiliseerimine, kaupade liikumine ja kirikliku korra laienemine eeldasid kohalike inimeste teadmisi maastikust, teedest, varudest ja sugulussidemetest. Linnuse või vürsti nõudmiste täitmisel olid külad seega mitte ainult kohustuste kandjad, vaid ka vältimatud vahendajad, kelle koostööta jäi võim piirialal nõrgaks.

Kristluse levik lisas haldus- ja võimusuhetele uue mõõtme. Pihkva ja Novgorodi kuulumine Rusi õigeusu maailma sidus kiriku järk-järgult linnakeskuste, vürstivõimu ja kogukondliku elu korraldamisega. Ent sellest ei saa järeldada, et kogu Setomaa ajalooline asustusala oleks 10. või 11. sajandil korraga ja täielikult kirikukorraldusega haaratud. Keskustes võis kiriklik kohalolu olla nähtavam, maapiirkondades põimusid uued usuvormid pikemat aega vanemate paiksete tavade, esivanemate mälupaikade ja kogukondlike rituaalidega. Kohalike inimeste usupraktika ei olnud pelgalt keskuse õpetuse vastuvõtmine, vaid ka kohandamine oma külade, pühapaikade ja eluringi järgi.

1136. aasta tähistab eeskätt Novgorodi sisepoliitilise korra muutust, mitte järsku murret Setomaa igas külas. Novgorodi veče otsustas vürst Vsevolod Mstislavitši tagandamise ning koosolekul osalesid teate järgi ka Novgorodi alluvate linnade, sealhulgas Pihkva esindajad. See näitab, et Pihkva oli juba selleks ajaks Novgorodi poliitilise kogukonna arvestatav osa, ehkki tema kohalik eripära ja oma huvid olid olemas. Setomaa ajaloolise asustusala inimestel ei ole selles loos nimeliselt nähtavat esindajat. Nende hääl jõudis suuremasse võimuruumi tõenäoliselt üksnes kaudselt — Irboska ja Pihkva tagamaa, kohalike sidemete, teenistuse ning kogukondlike vajaduste kaudu.

Selle ajajärgu halduspoliitiline pärand seisnebki kahes üheaegses protsessis. Ühelt poolt seoti Irboska ja Pihkva tagamaa järjest tihedamalt Rusi ning Novgorodi võimusuhetega: linnused tugevnesid, sõjaline juhtimine koondus, kaubateed omandasid suurema poliitilise tähenduse ning kirikust kujunes uus ühendav institutsioon. Teisalt püsis Setomaa ajaloolisel asustusalal paiknevate inimeste igapäevane elu küla, suguluse, töö ja maastiku rütmis. Hilisemate setode esivanemate võimaliku ajaloolise järjepidevuse seisukohalt on oluline just see kohalike kogukondade kestmine: võimukeskused muutusid ja nende nõudmised ulatusid küladesse ebaühtlaselt, kuid inimesed korraldasid oma elu jätkuvalt oma põldude, veekogude, teede, kalmistute ja vastastikuste kohustuste ümber.

Allikamärkmed

Peatüki koostamisel kontrollimiseks kasutatud veebiallikad. Toimetaja kontrollib need enne avaldamist.

• V1 — Veebiallikas
• V2 — Veebiallikas
• V3 — Veebiallikas
• V4 — Veebiallikas
• V5 — Veebiallikas
• V6 — Veebiallikas
• V7 — Veebiallikas
• V8 — Veebiallikas
• V9 — Veebiallikas
• V10 — Veebiallikas
• V11 — Veebiallikas
• V12 — Veebiallikas
• V13 — Veebiallikas
• V14 — Veebiallikas
• V15 — Veebiallikas
• V16 — Veebiallikas
• V17 — Veebiallikas
• V18 — Veebiallikas
• V19 — Veebiallikas
• V20 — Veebiallikas
• V21 — Veebiallikas
• V22 — Veebiallikas
• V23 — Veebiallikas
• V24 — Veebiallikas